.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

laupäev, jaanuar 31, 2015

Vaskkellad ja teeikoon

Täna oli meil esimene perekondlik päev meie perereisi ajal, sest Herlend ju teadupärast ikka töötab siin enamus aega. Täna aga oli vaba ning sõitsime üle 100 kilomeetri sisemaa poole Kiuruvesi nimelisse kohta Herlendi peretuttavatele külla. Veidi enam kui poolel teel tegime peatuse imetlusväärsete vaskkellade juures ehk kohas, kuhu on kokku toodud suur hulk kirikukellasid.





Kiuruvesi sissesõidul leidsin veel minu jaoks erilise mälestusmärgi-teeikoon. Selle kohta saab täpsemalt lugeda siit: Suomen esimmäinen tieikoni


Armsa paljunäinud-käinud Regytaga arutasime hiljem facebookis, et huvitav, kui võimalik oleks Eestis midagi samasugust teha? Vastus on teada- arvatavasti võimatu, sest see tooks kaasa süüdistused-sildistamised-võitlused. Miks? Kas see on eestlaste ajalugu, mis sunnib meil ennast ühesugusteks tasandama ja teistsugust võõrastama? Mõtlemiskoht.

reede, jaanuar 30, 2015

Me kelgule, me kelgule...

Tuli välja, et meist 10 kilomeetri kaugusel on Kuutsemäe-sarnane mägi. Loomulikult otstsime lastele kelgud ja läksime mäge proovima. Seal on eraldi kelgumägi, mis on kõigile tasuta ning kõrval suusamägi, millel päevapilet koos varustusega on 40€. Kuna elame siin ilma lasteaia ja lapsehoidjateta, siis seda varianti me kahjuks kasutada ei saa. Aga kelgutamas saame ikka käia.

Kelguäss Maria läheb teele. Kuna ta on nii kerge, siis ei õnnestunud tal ühtegi korda pikka liugu teha, sest kelk läks enne ümber. Mõned korrad sõitsime koos ka ja siis ta oli õnnelik, et sai nii kiiresti nii kaugele kelgutada. Mõnikord kilod ikka loevad ka :)

Trikitaja Joosep- kuna pidevalt oli vaja kelgu pidureid katsetada, siis viisid Joosepi liud teda kas ühte või teise äärmusse, keerasid kelgu tagurpidi või ajasid poisi üldse lendu. Tal endal oli vahva! Minul vaadata hirmus!

Ja sealt nad lähevad...


Kelgumäele jõudsime alles siis, kui mägi oli juba kinni pandud, kuid meie jaoks pandi tuled uuesti põlema. Tänu sellele, et mägi oli suletud, võisime ka suurel mäel kelgutada. Aga no kasutasime vaid selle alumist osa ja isegi siis oli liug pikk. Kõrgusekartja, nagu ma olen, piisab mulle suure mäe imetlemisest alt jalamilt.

Perereis Soome

Aktiivsemad Riigikogu kandidaadid jagavad praegu kusagil pirukaid või oma näopildiga meeneid ja flaiereid. Meie aga võtsime ette mitmenädalase perereisi Soome. Herlend on siin juba augustist saadik töötanud. Kuna ta töökoht on Sievis, Helsingist umbes 600 km põhja poole, käis ta kodus kord 1,5 kuu jooksul. Mulle ja lastele ja talle endale ka ilmselgelt liiga vähe.
Nii otsustasime nüüd lastega siia tulla. Alustuseks kolmeks nädalaks.


Esimene nädal on oma eesmärgi täitnud- saime lastega päeval suvalisel hetkel Herlendile töö juurde minna, lapsed nägid isa igal õhtul, nädalavahetusel saime terve päeva koos perega veeta. Rääkimata kogu sellest looduselamuste puketist ning uutest inimestest, mis on minu, kui kirjaniku jaoks, tööalaseltki väga oluline värskendus.

Keeruline on, et esimese nädala jooksul olid lapsed korda mööda köhas-nohus-palavikus. Eks reisimine ise ja õhuvahetus mõjusid. Lisaks elamine ventilatsiooniga korteris, mis näiteks hotellides tekitab mulle alati ühe öö jooksulgi köha.

Ja meil on saun!!! Korteris! Kuigi siin on kõigil. Igas väikses uberikus on saun.

Umberikke on neil siin aga palju. Tundub, et soomlastele meeldib ehitada. Palju ja väikselt. Kui elumaja on pisike, siis uberikke (saun, kuur, garaaž, auto varjualune jne) on terve krunt täis pikitud.

Bussijaama sildid on võrreldes Eestiga pisikesed. Mis on naljakas, sest busse käib siin palju. Eestis on see-eest sildid suured, kuid bussid vuhavad neist peatumata mööda.


Keelt ma ikka ei oska! Kunagi uskusin põhimõtteliselt, et soome keel on kole. Nüüd aga hakkan ümber mõtlema. Autos käib kogu aeg soomekeelne raadio, korteris soomekeelne telekas. Nii olen nädala jooksul hakanud soome keele kõlas midagi omapärast tabama. Midagi huvitavat. Nii et hakkan vist varsti keelt õppima. Praegu aga saan käte ja jalgadega hakkama. Ausalt öeldes mulle sobib umbkeelse kuulsus, sest siis ei püüta minuga liigselt suhelda ja saan ise valida, millal saan aru ja millal mitte :)


Ei tea, kui märgiliseks võiks lugeda, et mu number Riigikogu valimistel on 696 ning meie korteri number on 6, millelon 696-ga väga palju seost :)

teisipäev, jaanuar 13, 2015

"Minu ilus elu maal*" sünnipäev


Ja siin ta nüüd ongi- "Minu ilus elu maal" saabus trükist!
Kuna tegemist on esimese mu enda poolt kirjastatud raamatuga, siis tahtsin kogu protsessist ise võimalikult palju osa võtta. Nii sõitsin peale trükkimisinfo saamist kohe Tallinnasse, et isiklikult raamatud edasi toimetada. See oli väike viga, kuna trükikoja kontor asub kesklinnas 2.korrusel. Üle 50 kasti raamatuid, tuli teiselt korruselt (küll lifti abil) alla tassida.

Christian ootas küll ilusti, kuid sellegi poolest võttis kogu protseduur aega peaaegu tund aeg. Õppetund- järgmisel korral lasen raamatud endale postiga koju saata! No aga ma tõesti ei suutnud enam päevagi oodata ja tahsin oma kallikest näha- raamatut, mille alustamisest on nüüdseks üle 2 aasta möödas.

Rahva Raamatu ja Apollo ladudesse viisin ka ise kohe tellitud kogused ära.

Uue raamatu ilmumine on alati tohutult soe ja armas tunne. Samas aga ka hirmutav ja ebakindlust tekitav. Ikkagi oma looming ja hing võõraste ette laiali laotatud. Eriti veel seekord, kui tegemist on päeviku vormis teosega.

Nüüd aga tuleb siis tagasisidet oodata ja loota, et vähemalt keegigi sellest teosest endale miskit harivat või lohutavat leiab. Siis ei oleks need leheküljed elust enesest mõttetult kirja pandud.

"Minu ilus elu maal" Rahva Raamatus
"Minu ilus elu maal" Apollos

teisipäev, jaanuar 06, 2015

Suured sõbrad

Christian, Maša ja Griša on suured sõbrad: