.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

laupäev, oktoober 11, 2014

Suure pere pesamuna!

Septembrikuu ajakirjas Pere ja Kodu avaldati meie pesamuna Christiani sünnilugu.

Suure pere pesamuna

Christian (2k) magab praegu enamiku päevast maha, aga tulevikus ootab teda tõeline Bullerby-lapsepõlv koos kahe venna ja õega, hobuste, lammaste, küülikute, koera ning kassidega.


Kuidas rasedusaeg läks?
Heli: iga rasedus on erinev olnud. Christiani ootamise algusaeg oli üks õnnelikumaid mu elus. Eriti kuna me kellelegi ei rääkinud, siis sain rahulikult beebiga kooskasvamist nautida. Lõpu poole oli juba füüsiliselt raske ja ootasin pikalt, et beebi juba sünniks. Ta nautis oma esimest kodu pikemalt kui mulle meeldis.
Herlend: Suurim elustiili muutus oli küülikufarmi lõpetamine. Olime püüdnud mitu aastat küülikufarmi käima lükata, kuid saime aru, et sellega peab tegelema suuremahuliselt või siis olema valmis peale maksma. Meie ei soovinud kumbagi. Teadsime, et nelja väikese lapse kõrvalt öösiti 3-4 tundi küülikuid sööta ei suuda. Nii otsustasimegi, et karja suurendama ei hakka ning paarisajapealise küülikukarja vähendasime paarikümne lemmikloomani.

Kuidas sünnitus kulges?
Heli: Christiani sünnitamine oli keerulisem kui eelmised. Beebi oli suur ja jäi väljudes veel õlga pidi kinni, nii et hetkeks oli olukord päris ohtlik. Traditsioonilist nabanööri lõikamise õigust isale ei antud, vaid ämmaemand ja lastearst hakkasid beebiga kohe tegelema. Pärast saime teada, et eluohtlikku olukorda polnud, kuid need mõned esimesed minutid tundusid igavikuna, kui keegi ei öelnud meile, mis toimub. Tagant järgi mõjus see päris raskelt, kuna neljanda sünnituse puhul ootasin esmalt, et see jõuaks varem kätte ja teiseks, et see oleks eelmistest lihtsam.
Herlend: Meil oli tohutult vahva ämmaemand ja ta oli meile palju toeks nii sünnituse ajal kui pärast.

Milline oli isa roll ja emotsioonid sünnituse juures?
Herlend: Olen kõigi meie laste sünni juures olnud. Kui eelnevatel kordadel on minu roll piidunud kott-toolis magamise ja nabanööri lõikamisega, siis seekord oli vaja reaalselt osaleda. Nagu öeldud, oli see meie mõlema jaoks emotsionaalselt ka kõige keerulisem sünnitus. Kuigi lõpuks läks kõik ju hästi, siis teadmatus beebi olukorra suhtes oli raske tunne.

Kas teadsite ette, mis soost laps tuleb?
Herlend: Jah, teadsime, kuid teistele ei öelnud kuni lapse sündimiseni. Meil endal seekord vahet polnud, kuna peres on juba olemas mõlemast soost lapsi.

Kuidas jõudsite arusaamani, et teil võiks olla mitme lapsega suurpere?
Heli: Mina olen ise kasvanud kolmelapselises peres ja alati teadnud, et see on minu jaoks ka miinimum.
Herlend: Mina pole kunagi ette kujutanud, mitu last võiks olla. Iga kord oleme teinud otsuse, et oleme valmis veel üheks, mõtlemata, mitu võiks kokku olla. Oleme Heliga rääkinud, et lapsi võib olla nii palju, kui suudame üles kasvatada. Hetkel tundub, et neli on praegustes tingimustes see piir. Oleme arvestanud ikka sellega, et praegune kulutustevähene aeg saab varsti läbi ja kõik lapsed tuleb ka koolidest ja huviringidest läbi vedada.
Heli: Lastel on teineteist vaja. Olen kuulnud, kuidas peresse soovitakse ühte last, et talle pakkuda kvaliteetset elu. Minu arvates on see väga isekas, sest olulisim on inimsuhted. Lapsel peab olema kodu, toit, riided ja muu eluks vajalik, aga pole vaja absoluutselt kõike, mida poodides pakutakse. Oma turvaliste inimeste ring, mida perekond on, pole kuidagi asendatav. Parim kinnitus sellele on iga kord, kui meie lapsed peale lasteaiapäeva kohtuvad. Siis ei jõua teineteist ära kallistada.

Kuidas laps oma nime sai?
Herlend: Heli kirjutas kümmekond varianti paberile ja mina valisin välja. Nimepanekul oleme lähtunud selle tähendusest ja et sobiks meie pere teiste lastega kokku.

Milline laps teie beebi on, võrreldes vanemate lastega samas vanuses?
Heli: Meie lapsed on käitumiselt raseduse nägu. Christian on segu kõigist eelnevatest. Sünnist alates on 5-6-tunnised rahulikud uned tavaline ja samas ka tunnike lohutamatut nuttu. Nii uneaeg kui rahutud hetked on kuidagi äärmuslikumad kui teistega. Öösel magab meie kõrval ja sööb mõned korrad. Sellist suhtlemist ja otsavaatamist, nagu teistega oli juba sünnituslaual, sai temaga teha alles umbes teisel nädalal.

Millal ja kuidas neile rääkisite, et nad saavad varsti veel ühe õe või venna, ja kuidas nad suhtusid?

Heli: Meie ei rääkinudki.Mathias ütles meile. Me hoidsime seekord rasedust kaua enda teada. Päris raseduse algul, kui olime ise alles teada saanud, tuli aga tol ajal 4aastane Mathias minu juurde, kallistas kõhtu ja ütles, et teab küll, et mul on seal tita. Ma ei osanud kuidagi reageerida, sest meil polnud sellest teemast üldse juttu olnud. Rääkisime neile umbes 5.raseduskuul. Mathias oli küll vist ainuke, kes reaalselt aru sai, mida see tähendab, sest Joosep ja Maria on alles väiksemad.
Herlend: Beebit ootasid nad väga. Valmistasime lapsi pikalt ette. Rääkisime, et neile tuleb uus beebi, mitte et emme ja issi saavad uue lapse. Kogu maja peale leidsime ühe nuku ja tema peal siis näitasime, kuidas beebit hoida ja kui pisike ta on. Oleme eelmiste beebide tuleku eel suuremaid sama moodi ette valmistanud.
Heli: esimesest kohtumisest alates on suuremad Christianit väga hoidnud. Esimestel päevadel kodus olid nad küll veidi pettunud, sest lootsid temaga kohe mängima hakata. Christian aga magas enamuse päevast maha ja nii suuremad teda peaaegu ei näinudki. Vanematest lastest mäletan, et uus laps võeti nö ametlikult oma ringi siis, kui ta käima hakkas. Enne oli küll tore tita, aga omasuguseks loeti siis, kui noorem õde või vend käia oskas.

Milline näeb välja nelja väikese lapsega pere argipäev?
Heli: igapäevaste tegemistega saame ise hakkama. Christian magab praegu veel päris palju, nii et tema uneajal on võimalik suurematele piisavalt tähelepanu pöörata. Aastate jooksul olen selgeks saanud, et põhiline nipp on see, et lapsed peavad õigel ajal magama. Nii on lõuna- ja õhtuune aeg need, mis on suht kindlalt paigas. Loomulikult on eraldlikke päevi, aga siis on ka lapsed pärast väsinud ja probleeme hulga rohkem.
Herlend: meie mõlema vanemad elavad umbes 10 km raadiuses, seega saame vajadusel neid lapsehoidmisel päris palju kasutada. Tavaliselt küsime abi siis, kui Helil on vaja mingeid töid teha või osaleda üritustel, kuhu lastega minna ei saa.

Kui palju isal aega jääb lastega tegeleda?

Herlend: meie peres on lastega tegelemine ka minu jaoks üks esmaseid ülesandeid. Pärast tööpäeva lõppu tulevad esmalt tegevused lastega ja alles seejärel muud kohustused. Puhkuse ajal tegin mina igal hommikul suurematele lastele pudru ja söötsin nad ära, et Heli saaks veel veidi magada.
Heli: öösiti ülevalolemine on jah ainult minu ülesanne, sest Herlend lihtsalt ei kuule lapsi öösel. Muidu jagame tegevusi nii, et kes sel hetkel saab teha ning vaatame, et kõik jõuaks kõigiga tegeleda.

Kui palju te abikaasaga kahekesi aega saate veeta?
Heli: maaelu tähendab võimalust nautida suurt hulka maatöid, mida on ühes majapidamises kaugelt rohkem, kui me kahekesi laste kõrvalt teha jõuame. Nii tähendab meie jaoks vaba aeg seda, et keegi hoiab lapsi ja meie saame kogunenud töid teha. See ongi meie aeg iseendale, sest pärast mõne töö valmissaamist on väga heatunne.
Herlend: väljas käime enamasti ikka koos perega. Meie elus on niigi palju aega, kus me teineteist ei näe. Näiteks see aeg, kui meie oleme tööl või lapsed lasteaias või hoiul. Nad on väga lühikest aega nii väikesed. Varsti tuleb aeg, kus lapsed keelduvad meiega kusagile tulemast, nii et pigem püüame praegu nendega koos olla, kui neil meid veel vaja on. Kui meil pole beebit majas, siis aegajalt käime kahekesi teatris. Muidu aga püüame leida üritusi, kuhu sobib minnakoos lastega.