.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, oktoober 23, 2014

Artikkel Pärnu Postimehes 22.10.2014

Sel ajal,kui meie Lõpel lugejatega kohtusime, ilmus Pärnu Postimehes meist järgmine lugu:
http://www.parnupostimees.ee/2962453/raamatu-kirjutamine-viib-paralleelmaailma

Raamatu kirjutamine viib paralleelmaailma

Heli Künnapas peab talu Halinga vallas ja Margit Peterson elab–toimetab Pärnus, kuid neid kaht naist ühendab üks hobi: kogu nende vaba aja täidab huvi ilukirjanduse vastu.

Nad ainult ei loe, vaid ka kirjutavad.

Mõlema tänavu ilmunud romaanid räägivad elust Eestis.

Heli Künnapase raamatu “Tristan” peategelane on eliitkooli 11. klassi aktiivne ja edukas õpilane Miia, kelle arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Seda ellusuhtumist on süstinud neiusse tema edukad advokaatidest vanemad, kes tahavad, et tütar käiks nende jälgedes. Miiale on kõige olulisem asi tantsimine. Ent kõik muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega.

Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad ja milliseid üllatavaid külgi näitavad nende lähedased? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada? Seda saate teada raamatut lugedes.

Margit Petersoni debüütromaan “Segavereline” kõneleb Eesti elu valupooltest. Ühiskonnast, mis soosib abielude lõhenemist ja millele lisab hoogu majanduslikest põhjustest tingitud tööleasumine teisele poole piiri, mis omakorda tähendab perest eemal olekut.

See on ühe pere elu valikute, tragöödiate ja leppimiste lugu. Pereisa tööst tingitud pikaajaliste kodumaalt eemal olemiste tagajärjel on perepoeg Pent pidanud enda õlule võtma perepea kohustused, seetõttu on varaküps Pent täiskasvanulikum kui teised temavanused, kes Penti ebaeestlasliku välimuse tõttu ta päritolus kahtlevad.

Mis nende tegelastega juhtub ja mis neist lõpuks saab – selle teadasaamiseks tuleb samuti endal raamat läbi lugeda. Romaani autori kinnitust mööda tekib paljudel lugejatel seoseid iseenda eluga.

Ühel kuldsete lehtedega laupäeva õhtupoolikul istusid mõlemad naised kõrvuti Gruusia restorani Kolhethi laua taga ja ootasid hooaja esimest kirjandusõhtut. Ülejäänud esitletavate raamatute autorite kogunemiseni oli veel aega.

Kirjandusõhtu Pärnus oli esimene, kuid täna kohtuvad naised lugejatega Lõpel, järgmisel esmaspäeval Ares, edaspidi Allikukivil, Urgel ja mujalgi Pärnumaa raamatukogudes.

Heli Künnapas, “Tristan” ei ole sugugi teie esimene romaan.

Künnapas: Ei ole tõesti, praeguseks on ilmunud kolm romaani: kaks noorsooromaani ja üks täiskasvanute romaan.

Teised kaks on “Homme on ka päev” (2013) ja “Lõpupidu” (2011). On need kolm sisult sarnased või olete püüdnud meelega kõik lood just hästi erinevad teha?

Künnapas: Mul endal on seda raske öelda. Teadlik triloogia see kindlasti ei ole. Võin ju mõelda, et kirjutan erinevad raamatud, aga kui mina olen kõigi autor, kirjutan seda, mis minust tuleneb, on minu elukogemusest ja taustast mõjutatud. Nii et selles mõttes kindlasti mingid sarnasused neis on.

Räägime “Tristanist”. Mis ajendas seda romaani kirjutama?

Künnapas: Minu viimase noorsooromaani pealkiri on „Tristan“ – lapse järgi, kelle sünd ja sellele eelnev rasedus tuleb tema ema, peategelase Miia ellu ootamatult. Lugu räägibki kõigest, mis tema elus sellega seoses muutub ja kuidas üks väike asi võib muuta kõike.

Üks teema on eelarvamused. Kui muidu arvatakse inimesest hästi, aga ta jääb rasedaks, siis kõik inimesed tema ümber ja arvamused temast muutuvad. Ehk kui silmakirjalikud inimesed tegelikult me ümber on.

Loost selgub, mis edasi saab ja kuidas Miia olukorra lahendab. Nii palju võin ette öelda, et aborti ta ei tee, vaid sünnitab selle lapse ja Tristan tema nimeks saab.

Nii et tegemist on tänapäeva eluga.

Künnapas: Jah, tagasiside on ka tulnud selline, et ongi täiesti realistlik romaan. Üks lugejaist lausa ütles, et talle ei meeldinud seda lugeda, sest liiga reaalne on. See on üks minu raamatuid ühendav joon, et kõik, mis siin kirjas on, võib reaalselt juhtuda.

Keegi saatis tagasiside, et nende koolist ongi just samamoodi läinud noori sünnitama ja et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus gümnaasiumis.

Üks põhjusi selle raamatu kirjutamiseks oligi näidata, et saab teistmoodi. Üsna levinud ja tavaline on rääkida gümnaasiumis rasedaks jäänud tüdrukutest halvustavalt, kuid tegelikkuses võib seal hoopis teistsugune taust olla ja nad saavad hakkama. Vanus ei näita, kas sa oled võimeline hakkama saama enda lapsega.

Loomulikult ei taha ma teismeliste rasedust propageerida ja see raamat ei toeta seda, aga tahaksin eelarvamusi vähendada, sest kui inimesega midagi sellist juhtub, ei muuda see ju seda inimest.

Kas idee aluseks oli konkreetne sündmus?

Künnapas: Kusjuures ei olnud, aga sel ajal, kui ma kirjutama hakkasin, ootasin oma kolmandat last ja eks see rasedus ja väikse lapse kasvatamine ole tuttav teema. Olen näinud ja kuulnud, aga mul ei olnud prototüübiks ühtegi konkreetset inimest, see on ikka täiesti väljamõeldud lugu.

Olete sünnitanud nagu kaksikuid: raamat ja laps korraga. Teil on neli last – pesamuna magab siinsamas laua kõrval hällis –, järelikult on tulemas neljaski raamat.


Künnapas: Tõepoolest on tulnud kõrvuti raamat ja laps.

Esimest kahte romaani hakkasin kirjutama küll enne laste sündi, aga esimene ilmus pärast esimest last, teine ilmus samal nädalal, kui sündis teine laps, ja kolmas jäi natuke hiljaks: sai valmis küll kolmanda lapse ajaks, kuid ilmus siis, kui neljas laps oli sündinud.

Nüüd mul ongi häda, et mul on neli last ja kolm raamatut on ilmunud, aga neljas tuleb. Neljas on toimetaja käest läbi käinud – toimetaja on Kati Saara Vatmann – ja minu käes tagasi, praegu täiendan seda ja detsembri alguses peaks tulema neljas raamat välja. See räägib minu ilusast elust maal.

Kirjanikuna näivad teid huvitavat inimsuhted ja psühholoogia.

Künnapas: Jah, täpselt. Mulle meeldib inimsuhetega mängida.

See kõlab halvasti, aga nii on. Ja et seda mitte elus teha, ongi mul võimalik raamatus läbi mängida, mis saaks juhtuda. Kirjaniku võimuses on mängida oma tegelaste eludega.

Sel moel elate mitut elu.

Margit Peterson: Need on justkui paralleelmaailmad.

Künnapas: Ja ongi niiviisi. Sul on kaks elu korraga, sest need inimesed, kellest sa kirjutad, elavad sinuga kaasa.

Kui ma raamatut lõpetan, on pere minuga täiesti hädas, see on nagu armukesega, et elad kaht elu. Sul on peas raamatutegelased, inimesed, kes räägivad ja mõtlevad, ja siis lähed teise tuppa enda mehe ja laste juurde, rääkima nendega seda teise maailma juttu.

Viimasel nädalal, kui ma kirjutan raamatule lõppu, ütlen neile, et ärge minuga suhelge, sest ma elan teises maailmas, ja üldse, ärge arvestage minuga.

Peterson: Üks asi on luuletuse kirjutamine, teine asi romaani kirjutamine. Luuletus saab kohe valmis, aga romaaniga on nii, et õhtul lähed voodisse ja ta hakkab juba seal ketrama. Järgmine päev tõused üles, istud laua taha, hakkad kirjutama, stsenaarium muutub, tulevad uued prototüübid. Lihtsalt tulevad, sa pead nad kirja panema. Mõtled eelmisel päeval küll, et kõik läheb nii, nagu mõtlesid, aga kirjutamise käigus kõik muutub.

Minu romaan sündis nii, et istusin köögis ja keegi ei tohtinud segada. Üks poiss ühes, teine teises toas, köögiuks oli vahelt kinni ja ma olin oma maailmas.

Künnapas: Ka mina kirjutan üksinda. Tean, et osa läheb kirjutama kohvikusse või kuskile melu keskele. Mul on uks kinni, vaikus. Mina kirjutan sellepärast öösiti, et siis kõik magavad ja keegi ei sega.

Margit Peterson, teie olete senini luulekogusid välja andnud. Kas süvenes tahtmine panna end proovile proosaski?

Peterson: Olen kirjutanud ka proosat, aga kogu aeg sahtlisse, ju oli minu enda jaoks õige aeg sahtlist välja tulla. Nüüd on kohe varsti ilmumas novellikogugi: raha on veel sinna taha vaja, praegu on toimetamisel teine romaan ja kirjutamisel on kolmas.

Oma debüütromaani alustasite puhtalt lehelt või kasutasitegi sahtlisse kirjutatut?

Peterson: See algas puhtalt lehelt. Seisis vahepeal tükk aega, aasta ja kaheksa kuud vist kirjutasin seda kokku.

Vahel tulevad sekka perioodid, kui mitu kuud midagi ei kirjuta. Mõte kogub ja kogub ja kui hakkab tulema, siis on täiesti võimatu: saaks ruttu oma kodused toimetused ära teha ja sukelduda sinna romaani, et edasi kirjutada!

Künnapas: See on füüsiliselt valus, kui sa ei saa kirjutada, ongi nii, et tahaks peast välja tulla.

Margit, rääkige oma romaani sisust veidike – see on sündmustest kirju –, kust ideed tulid?


Peterson: Minult on küsitud, kas see on autobiograafiline. Ei ole. Küll on mõni sündmus, mis raamatus, päriselt aset leidnud. Näiteks idee, kuidas peretütrega juhtus õnnetus karjakoplis, tuli sellest, et olen maal kasvanud ja kõik suved karjas käinud ja ühe tüdrukuga juhtuski see.

Segavereline Pent tuli reaalsest elust, kui vanemad olid heledamat verd ja poeg oli tõmmu.

Muidu on see lugu tüüpilisest Eesti perest. Ema on meditsiinitöötaja, isa on rekajuht ja harva kodus. Pere elab maal ja sealt hakkavadki sündmused hargnema. Vastutus pere eest jääb poeg Penti õlgadele. Tal on telepaatiline side teispoolsuses vanavanematega ja ta tunneb, et kogu pere saatus on tema kätes.

Palju on raamatus sees Tartut, mis on minu teine lemmiklinn, olen seal õppinud.

Kuidas ma üldse julgesin seda teksti avaldada? Leidsin internetist toimetaja ja saatsin talle neli peatükki, küsides, kas ta toimetaks seda, ja ta ütles kohe: jah, kindlasti. See andis hoogu ja motiveeris edasi kirjutama.

Mulle on isegi öeldud, et võiksin teha järje ja sellest triloogia välja aretada, aga kuna see, mis ma öelda tahtsin, sai ära öeldud, hakkaks järg lohisema ja seda ma ei tee.

Illustratsioonid tegi raamatule Lavassaares elav, Tallinnas muusikat õppiv Ariel Marksalu.

Millest räägib järgmine romaan?


Peterson: Järgmisena tuleb nõiaromaan vaimsest maailmast, olen ise kunagi nõiakoolis käinud.

Anu Jürisson, reporter
anu.jyrisson(at)parnupostimees.ee