.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, oktoober 23, 2014

Artikkel Pärnu Postimehes 22.10.2014

Sel ajal,kui meie Lõpel lugejatega kohtusime, ilmus Pärnu Postimehes meist järgmine lugu:
http://www.parnupostimees.ee/2962453/raamatu-kirjutamine-viib-paralleelmaailma

Raamatu kirjutamine viib paralleelmaailma

Heli Künnapas peab talu Halinga vallas ja Margit Peterson elab–toimetab Pärnus, kuid neid kaht naist ühendab üks hobi: kogu nende vaba aja täidab huvi ilukirjanduse vastu.

Nad ainult ei loe, vaid ka kirjutavad.

Mõlema tänavu ilmunud romaanid räägivad elust Eestis.

Heli Künnapase raamatu “Tristan” peategelane on eliitkooli 11. klassi aktiivne ja edukas õpilane Miia, kelle arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Seda ellusuhtumist on süstinud neiusse tema edukad advokaatidest vanemad, kes tahavad, et tütar käiks nende jälgedes. Miiale on kõige olulisem asi tantsimine. Ent kõik muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega.

Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad ja milliseid üllatavaid külgi näitavad nende lähedased? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada? Seda saate teada raamatut lugedes.

Margit Petersoni debüütromaan “Segavereline” kõneleb Eesti elu valupooltest. Ühiskonnast, mis soosib abielude lõhenemist ja millele lisab hoogu majanduslikest põhjustest tingitud tööleasumine teisele poole piiri, mis omakorda tähendab perest eemal olekut.

See on ühe pere elu valikute, tragöödiate ja leppimiste lugu. Pereisa tööst tingitud pikaajaliste kodumaalt eemal olemiste tagajärjel on perepoeg Pent pidanud enda õlule võtma perepea kohustused, seetõttu on varaküps Pent täiskasvanulikum kui teised temavanused, kes Penti ebaeestlasliku välimuse tõttu ta päritolus kahtlevad.

Mis nende tegelastega juhtub ja mis neist lõpuks saab – selle teadasaamiseks tuleb samuti endal raamat läbi lugeda. Romaani autori kinnitust mööda tekib paljudel lugejatel seoseid iseenda eluga.

Ühel kuldsete lehtedega laupäeva õhtupoolikul istusid mõlemad naised kõrvuti Gruusia restorani Kolhethi laua taga ja ootasid hooaja esimest kirjandusõhtut. Ülejäänud esitletavate raamatute autorite kogunemiseni oli veel aega.

Kirjandusõhtu Pärnus oli esimene, kuid täna kohtuvad naised lugejatega Lõpel, järgmisel esmaspäeval Ares, edaspidi Allikukivil, Urgel ja mujalgi Pärnumaa raamatukogudes.

Heli Künnapas, “Tristan” ei ole sugugi teie esimene romaan.

Künnapas: Ei ole tõesti, praeguseks on ilmunud kolm romaani: kaks noorsooromaani ja üks täiskasvanute romaan.

Teised kaks on “Homme on ka päev” (2013) ja “Lõpupidu” (2011). On need kolm sisult sarnased või olete püüdnud meelega kõik lood just hästi erinevad teha?

Künnapas: Mul endal on seda raske öelda. Teadlik triloogia see kindlasti ei ole. Võin ju mõelda, et kirjutan erinevad raamatud, aga kui mina olen kõigi autor, kirjutan seda, mis minust tuleneb, on minu elukogemusest ja taustast mõjutatud. Nii et selles mõttes kindlasti mingid sarnasused neis on.

Räägime “Tristanist”. Mis ajendas seda romaani kirjutama?

Künnapas: Minu viimase noorsooromaani pealkiri on „Tristan“ – lapse järgi, kelle sünd ja sellele eelnev rasedus tuleb tema ema, peategelase Miia ellu ootamatult. Lugu räägibki kõigest, mis tema elus sellega seoses muutub ja kuidas üks väike asi võib muuta kõike.

Üks teema on eelarvamused. Kui muidu arvatakse inimesest hästi, aga ta jääb rasedaks, siis kõik inimesed tema ümber ja arvamused temast muutuvad. Ehk kui silmakirjalikud inimesed tegelikult me ümber on.

Loost selgub, mis edasi saab ja kuidas Miia olukorra lahendab. Nii palju võin ette öelda, et aborti ta ei tee, vaid sünnitab selle lapse ja Tristan tema nimeks saab.

Nii et tegemist on tänapäeva eluga.

Künnapas: Jah, tagasiside on ka tulnud selline, et ongi täiesti realistlik romaan. Üks lugejaist lausa ütles, et talle ei meeldinud seda lugeda, sest liiga reaalne on. See on üks minu raamatuid ühendav joon, et kõik, mis siin kirjas on, võib reaalselt juhtuda.

Keegi saatis tagasiside, et nende koolist ongi just samamoodi läinud noori sünnitama ja et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus gümnaasiumis.

Üks põhjusi selle raamatu kirjutamiseks oligi näidata, et saab teistmoodi. Üsna levinud ja tavaline on rääkida gümnaasiumis rasedaks jäänud tüdrukutest halvustavalt, kuid tegelikkuses võib seal hoopis teistsugune taust olla ja nad saavad hakkama. Vanus ei näita, kas sa oled võimeline hakkama saama enda lapsega.

Loomulikult ei taha ma teismeliste rasedust propageerida ja see raamat ei toeta seda, aga tahaksin eelarvamusi vähendada, sest kui inimesega midagi sellist juhtub, ei muuda see ju seda inimest.

Kas idee aluseks oli konkreetne sündmus?

Künnapas: Kusjuures ei olnud, aga sel ajal, kui ma kirjutama hakkasin, ootasin oma kolmandat last ja eks see rasedus ja väikse lapse kasvatamine ole tuttav teema. Olen näinud ja kuulnud, aga mul ei olnud prototüübiks ühtegi konkreetset inimest, see on ikka täiesti väljamõeldud lugu.

Olete sünnitanud nagu kaksikuid: raamat ja laps korraga. Teil on neli last – pesamuna magab siinsamas laua kõrval hällis –, järelikult on tulemas neljaski raamat.


Künnapas: Tõepoolest on tulnud kõrvuti raamat ja laps.

Esimest kahte romaani hakkasin kirjutama küll enne laste sündi, aga esimene ilmus pärast esimest last, teine ilmus samal nädalal, kui sündis teine laps, ja kolmas jäi natuke hiljaks: sai valmis küll kolmanda lapse ajaks, kuid ilmus siis, kui neljas laps oli sündinud.

Nüüd mul ongi häda, et mul on neli last ja kolm raamatut on ilmunud, aga neljas tuleb. Neljas on toimetaja käest läbi käinud – toimetaja on Kati Saara Vatmann – ja minu käes tagasi, praegu täiendan seda ja detsembri alguses peaks tulema neljas raamat välja. See räägib minu ilusast elust maal.

Kirjanikuna näivad teid huvitavat inimsuhted ja psühholoogia.

Künnapas: Jah, täpselt. Mulle meeldib inimsuhetega mängida.

See kõlab halvasti, aga nii on. Ja et seda mitte elus teha, ongi mul võimalik raamatus läbi mängida, mis saaks juhtuda. Kirjaniku võimuses on mängida oma tegelaste eludega.

Sel moel elate mitut elu.

Margit Peterson: Need on justkui paralleelmaailmad.

Künnapas: Ja ongi niiviisi. Sul on kaks elu korraga, sest need inimesed, kellest sa kirjutad, elavad sinuga kaasa.

Kui ma raamatut lõpetan, on pere minuga täiesti hädas, see on nagu armukesega, et elad kaht elu. Sul on peas raamatutegelased, inimesed, kes räägivad ja mõtlevad, ja siis lähed teise tuppa enda mehe ja laste juurde, rääkima nendega seda teise maailma juttu.

Viimasel nädalal, kui ma kirjutan raamatule lõppu, ütlen neile, et ärge minuga suhelge, sest ma elan teises maailmas, ja üldse, ärge arvestage minuga.

Peterson: Üks asi on luuletuse kirjutamine, teine asi romaani kirjutamine. Luuletus saab kohe valmis, aga romaaniga on nii, et õhtul lähed voodisse ja ta hakkab juba seal ketrama. Järgmine päev tõused üles, istud laua taha, hakkad kirjutama, stsenaarium muutub, tulevad uued prototüübid. Lihtsalt tulevad, sa pead nad kirja panema. Mõtled eelmisel päeval küll, et kõik läheb nii, nagu mõtlesid, aga kirjutamise käigus kõik muutub.

Minu romaan sündis nii, et istusin köögis ja keegi ei tohtinud segada. Üks poiss ühes, teine teises toas, köögiuks oli vahelt kinni ja ma olin oma maailmas.

Künnapas: Ka mina kirjutan üksinda. Tean, et osa läheb kirjutama kohvikusse või kuskile melu keskele. Mul on uks kinni, vaikus. Mina kirjutan sellepärast öösiti, et siis kõik magavad ja keegi ei sega.

Margit Peterson, teie olete senini luulekogusid välja andnud. Kas süvenes tahtmine panna end proovile proosaski?

Peterson: Olen kirjutanud ka proosat, aga kogu aeg sahtlisse, ju oli minu enda jaoks õige aeg sahtlist välja tulla. Nüüd on kohe varsti ilmumas novellikogugi: raha on veel sinna taha vaja, praegu on toimetamisel teine romaan ja kirjutamisel on kolmas.

Oma debüütromaani alustasite puhtalt lehelt või kasutasitegi sahtlisse kirjutatut?

Peterson: See algas puhtalt lehelt. Seisis vahepeal tükk aega, aasta ja kaheksa kuud vist kirjutasin seda kokku.

Vahel tulevad sekka perioodid, kui mitu kuud midagi ei kirjuta. Mõte kogub ja kogub ja kui hakkab tulema, siis on täiesti võimatu: saaks ruttu oma kodused toimetused ära teha ja sukelduda sinna romaani, et edasi kirjutada!

Künnapas: See on füüsiliselt valus, kui sa ei saa kirjutada, ongi nii, et tahaks peast välja tulla.

Margit, rääkige oma romaani sisust veidike – see on sündmustest kirju –, kust ideed tulid?


Peterson: Minult on küsitud, kas see on autobiograafiline. Ei ole. Küll on mõni sündmus, mis raamatus, päriselt aset leidnud. Näiteks idee, kuidas peretütrega juhtus õnnetus karjakoplis, tuli sellest, et olen maal kasvanud ja kõik suved karjas käinud ja ühe tüdrukuga juhtuski see.

Segavereline Pent tuli reaalsest elust, kui vanemad olid heledamat verd ja poeg oli tõmmu.

Muidu on see lugu tüüpilisest Eesti perest. Ema on meditsiinitöötaja, isa on rekajuht ja harva kodus. Pere elab maal ja sealt hakkavadki sündmused hargnema. Vastutus pere eest jääb poeg Penti õlgadele. Tal on telepaatiline side teispoolsuses vanavanematega ja ta tunneb, et kogu pere saatus on tema kätes.

Palju on raamatus sees Tartut, mis on minu teine lemmiklinn, olen seal õppinud.

Kuidas ma üldse julgesin seda teksti avaldada? Leidsin internetist toimetaja ja saatsin talle neli peatükki, küsides, kas ta toimetaks seda, ja ta ütles kohe: jah, kindlasti. See andis hoogu ja motiveeris edasi kirjutama.

Mulle on isegi öeldud, et võiksin teha järje ja sellest triloogia välja aretada, aga kuna see, mis ma öelda tahtsin, sai ära öeldud, hakkaks järg lohisema ja seda ma ei tee.

Illustratsioonid tegi raamatule Lavassaares elav, Tallinnas muusikat õppiv Ariel Marksalu.

Millest räägib järgmine romaan?


Peterson: Järgmisena tuleb nõiaromaan vaimsest maailmast, olen ise kunagi nõiakoolis käinud.

Anu Jürisson, reporter
anu.jyrisson(at)parnupostimees.ee

kolmapäev, oktoober 22, 2014

Minu ilus elu maal

Mu uus raamat "Minu ilus elu maal" hakkab ka "purki" saama. Minu poolt täiendatud tekst on toimetajale tagasi saadetud ning praegu valmistan ette materjale Hooandja keskkonna jaoks, et seal trükkimiseks raha koguma hakata.

Täna lähme koos kirjanik Margit Petersoniga Lõpe raamatukokku lugejatega kohtuma ning see on meie Pärnumaa raamatukogude tuuri algus.

esmaspäev, oktoober 20, 2014

Köögi remont edeneb

Kui Herlend teenib raha, siis teised mehed teevad remonti :) Eelmisel kuul sai selgeks, et me ei pea ise kõike jõudma ja nii kutsusime ehitaja. Nüüd on igal õhtul jälle midagi uut ja ilusat vaadata.

Ehituse juures on minu roll praegu kõigest töödejuhataja, varustaja, rahastaja... ja ka laudade värvija, koristaja jne. Ja koristamist jätkub, sest arvata võib, milline näeb tuba välja peale ühe palkseina puhastamist... ja meil on siin neid mitu. Aga ehitussegadus on hea segadus, sest see tähendab, et varsti on ilus.

Minu värvitöökoda nr 1

Minu värvitöökoda nr 2

Esimene puhastatud köögi sein

pühapäev, oktoober 19, 2014

Veel 2 nädalat poolüksikemandust

Herlend on nüüdseks ära olnud 4 nädalat... kuu aega... aga noh, kes neid päevi ikka loeb ;) Ainult meil on lastega seinal kalender, kus on ristike iga möödunud päeva kohta ning ring oktoobrikuu viimasel päeval- täpselt nii kaua peame veel ootama!
Tegelikult on aeg läinud märkamatult. Kiire on kogu aeg. Nagu ka varem. Aga see on teistsugune kiire. Pingeline kiire, sest tean, et vastutan laste eest kogu aeg üksi, peale selle maja- ja loomapidamise tööd, millest palju tegi Herlend ja lisaks ju veel mu enda (arvuti)tööd. Nelja lapse ja majapidamisega üksi polekski üldse keeruline olla. Kuid ma olen ju see, kes usub, et üksinda kõige eest vastutades jõuan nelja lapse kõrvalt veel endises ja suurenevas mahus kirjatööd ka teha :) Ja ehitada. Veidi jõuangi. Lapsed on pikalt terved olnud ja seega palju lasteaias käinud. Kui mu järgmine raamat valmis saab, luban neile jälle rohkem koduseid päevi. See juhtub paari päeva pärast.

Nii et veel 2 nädalat poolüksikemandust. Seekord siis kokku 6 nädalat järjest! Ja mis siin vinguda- raha pärast sai see otsus tehtud ning Herlend teenib nädalaga rohkem, kui siin terve kuuga.

Herlendi seekordne koduvisiit sai määratud, kuna siis on Libatse ralli, Mathiase rühma isadepäeva üritus, isadepäev, Halinga valla beebipäev (Christian saab hõbelusika) ja minul paar koolituspäeva. Tuleb teguderohke nädal!

pühapäev, oktoober 12, 2014

Raamatuesitlus Pärnus

Eile esitlesin minagi teiste hulgas Pärnus oma raamatut Tristan. Ajakirjanik Urmas Saard tegi sellest kohtumisest mõnusa kokkuvõtte nii sõnas kui pildis.

See on leitav siin: http://blog.maaleht.ee/parnumaa/?p=70927

Foto autor Urmas Saard

laupäev, oktoober 11, 2014

Suure pere pesamuna!

Septembrikuu ajakirjas Pere ja Kodu avaldati meie pesamuna Christiani sünnilugu.

Suure pere pesamuna

Christian (2k) magab praegu enamiku päevast maha, aga tulevikus ootab teda tõeline Bullerby-lapsepõlv koos kahe venna ja õega, hobuste, lammaste, küülikute, koera ning kassidega.


Kuidas rasedusaeg läks?
Heli: iga rasedus on erinev olnud. Christiani ootamise algusaeg oli üks õnnelikumaid mu elus. Eriti kuna me kellelegi ei rääkinud, siis sain rahulikult beebiga kooskasvamist nautida. Lõpu poole oli juba füüsiliselt raske ja ootasin pikalt, et beebi juba sünniks. Ta nautis oma esimest kodu pikemalt kui mulle meeldis.
Herlend: Suurim elustiili muutus oli küülikufarmi lõpetamine. Olime püüdnud mitu aastat küülikufarmi käima lükata, kuid saime aru, et sellega peab tegelema suuremahuliselt või siis olema valmis peale maksma. Meie ei soovinud kumbagi. Teadsime, et nelja väikese lapse kõrvalt öösiti 3-4 tundi küülikuid sööta ei suuda. Nii otsustasimegi, et karja suurendama ei hakka ning paarisajapealise küülikukarja vähendasime paarikümne lemmikloomani.

Kuidas sünnitus kulges?
Heli: Christiani sünnitamine oli keerulisem kui eelmised. Beebi oli suur ja jäi väljudes veel õlga pidi kinni, nii et hetkeks oli olukord päris ohtlik. Traditsioonilist nabanööri lõikamise õigust isale ei antud, vaid ämmaemand ja lastearst hakkasid beebiga kohe tegelema. Pärast saime teada, et eluohtlikku olukorda polnud, kuid need mõned esimesed minutid tundusid igavikuna, kui keegi ei öelnud meile, mis toimub. Tagant järgi mõjus see päris raskelt, kuna neljanda sünnituse puhul ootasin esmalt, et see jõuaks varem kätte ja teiseks, et see oleks eelmistest lihtsam.
Herlend: Meil oli tohutult vahva ämmaemand ja ta oli meile palju toeks nii sünnituse ajal kui pärast.

Milline oli isa roll ja emotsioonid sünnituse juures?
Herlend: Olen kõigi meie laste sünni juures olnud. Kui eelnevatel kordadel on minu roll piidunud kott-toolis magamise ja nabanööri lõikamisega, siis seekord oli vaja reaalselt osaleda. Nagu öeldud, oli see meie mõlema jaoks emotsionaalselt ka kõige keerulisem sünnitus. Kuigi lõpuks läks kõik ju hästi, siis teadmatus beebi olukorra suhtes oli raske tunne.

Kas teadsite ette, mis soost laps tuleb?
Herlend: Jah, teadsime, kuid teistele ei öelnud kuni lapse sündimiseni. Meil endal seekord vahet polnud, kuna peres on juba olemas mõlemast soost lapsi.

Kuidas jõudsite arusaamani, et teil võiks olla mitme lapsega suurpere?
Heli: Mina olen ise kasvanud kolmelapselises peres ja alati teadnud, et see on minu jaoks ka miinimum.
Herlend: Mina pole kunagi ette kujutanud, mitu last võiks olla. Iga kord oleme teinud otsuse, et oleme valmis veel üheks, mõtlemata, mitu võiks kokku olla. Oleme Heliga rääkinud, et lapsi võib olla nii palju, kui suudame üles kasvatada. Hetkel tundub, et neli on praegustes tingimustes see piir. Oleme arvestanud ikka sellega, et praegune kulutustevähene aeg saab varsti läbi ja kõik lapsed tuleb ka koolidest ja huviringidest läbi vedada.
Heli: Lastel on teineteist vaja. Olen kuulnud, kuidas peresse soovitakse ühte last, et talle pakkuda kvaliteetset elu. Minu arvates on see väga isekas, sest olulisim on inimsuhted. Lapsel peab olema kodu, toit, riided ja muu eluks vajalik, aga pole vaja absoluutselt kõike, mida poodides pakutakse. Oma turvaliste inimeste ring, mida perekond on, pole kuidagi asendatav. Parim kinnitus sellele on iga kord, kui meie lapsed peale lasteaiapäeva kohtuvad. Siis ei jõua teineteist ära kallistada.

Kuidas laps oma nime sai?
Herlend: Heli kirjutas kümmekond varianti paberile ja mina valisin välja. Nimepanekul oleme lähtunud selle tähendusest ja et sobiks meie pere teiste lastega kokku.

Milline laps teie beebi on, võrreldes vanemate lastega samas vanuses?
Heli: Meie lapsed on käitumiselt raseduse nägu. Christian on segu kõigist eelnevatest. Sünnist alates on 5-6-tunnised rahulikud uned tavaline ja samas ka tunnike lohutamatut nuttu. Nii uneaeg kui rahutud hetked on kuidagi äärmuslikumad kui teistega. Öösel magab meie kõrval ja sööb mõned korrad. Sellist suhtlemist ja otsavaatamist, nagu teistega oli juba sünnituslaual, sai temaga teha alles umbes teisel nädalal.

Millal ja kuidas neile rääkisite, et nad saavad varsti veel ühe õe või venna, ja kuidas nad suhtusid?

Heli: Meie ei rääkinudki.Mathias ütles meile. Me hoidsime seekord rasedust kaua enda teada. Päris raseduse algul, kui olime ise alles teada saanud, tuli aga tol ajal 4aastane Mathias minu juurde, kallistas kõhtu ja ütles, et teab küll, et mul on seal tita. Ma ei osanud kuidagi reageerida, sest meil polnud sellest teemast üldse juttu olnud. Rääkisime neile umbes 5.raseduskuul. Mathias oli küll vist ainuke, kes reaalselt aru sai, mida see tähendab, sest Joosep ja Maria on alles väiksemad.
Herlend: Beebit ootasid nad väga. Valmistasime lapsi pikalt ette. Rääkisime, et neile tuleb uus beebi, mitte et emme ja issi saavad uue lapse. Kogu maja peale leidsime ühe nuku ja tema peal siis näitasime, kuidas beebit hoida ja kui pisike ta on. Oleme eelmiste beebide tuleku eel suuremaid sama moodi ette valmistanud.
Heli: esimesest kohtumisest alates on suuremad Christianit väga hoidnud. Esimestel päevadel kodus olid nad küll veidi pettunud, sest lootsid temaga kohe mängima hakata. Christian aga magas enamuse päevast maha ja nii suuremad teda peaaegu ei näinudki. Vanematest lastest mäletan, et uus laps võeti nö ametlikult oma ringi siis, kui ta käima hakkas. Enne oli küll tore tita, aga omasuguseks loeti siis, kui noorem õde või vend käia oskas.

Milline näeb välja nelja väikese lapsega pere argipäev?
Heli: igapäevaste tegemistega saame ise hakkama. Christian magab praegu veel päris palju, nii et tema uneajal on võimalik suurematele piisavalt tähelepanu pöörata. Aastate jooksul olen selgeks saanud, et põhiline nipp on see, et lapsed peavad õigel ajal magama. Nii on lõuna- ja õhtuune aeg need, mis on suht kindlalt paigas. Loomulikult on eraldlikke päevi, aga siis on ka lapsed pärast väsinud ja probleeme hulga rohkem.
Herlend: meie mõlema vanemad elavad umbes 10 km raadiuses, seega saame vajadusel neid lapsehoidmisel päris palju kasutada. Tavaliselt küsime abi siis, kui Helil on vaja mingeid töid teha või osaleda üritustel, kuhu lastega minna ei saa.

Kui palju isal aega jääb lastega tegeleda?

Herlend: meie peres on lastega tegelemine ka minu jaoks üks esmaseid ülesandeid. Pärast tööpäeva lõppu tulevad esmalt tegevused lastega ja alles seejärel muud kohustused. Puhkuse ajal tegin mina igal hommikul suurematele lastele pudru ja söötsin nad ära, et Heli saaks veel veidi magada.
Heli: öösiti ülevalolemine on jah ainult minu ülesanne, sest Herlend lihtsalt ei kuule lapsi öösel. Muidu jagame tegevusi nii, et kes sel hetkel saab teha ning vaatame, et kõik jõuaks kõigiga tegeleda.

Kui palju te abikaasaga kahekesi aega saate veeta?
Heli: maaelu tähendab võimalust nautida suurt hulka maatöid, mida on ühes majapidamises kaugelt rohkem, kui me kahekesi laste kõrvalt teha jõuame. Nii tähendab meie jaoks vaba aeg seda, et keegi hoiab lapsi ja meie saame kogunenud töid teha. See ongi meie aeg iseendale, sest pärast mõne töö valmissaamist on väga heatunne.
Herlend: väljas käime enamasti ikka koos perega. Meie elus on niigi palju aega, kus me teineteist ei näe. Näiteks see aeg, kui meie oleme tööl või lapsed lasteaias või hoiul. Nad on väga lühikest aega nii väikesed. Varsti tuleb aeg, kus lapsed keelduvad meiega kusagile tulemast, nii et pigem püüame praegu nendega koos olla, kui neil meid veel vaja on. Kui meil pole beebit majas, siis aegajalt käime kahekesi teatris. Muidu aga püüame leida üritusi, kuhu sobib minnakoos lastega.