.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

pühapäev, juuli 13, 2014

Laagri lõpetamine


Laagri lõpetamine ja laste ärasaatmine käis läbi udu. Eelmisel päeval saabunud teadmine, et midagi suurt on üheskoos ära tehtud, oli ikka sees. Lahkuvate laste kallistused ning lapsevanemate tänusõnad kinnitasid teadmist.
Mathias teatas, nagu ka paar päeva varem, et tema sõber tuleb nüüd kuueks ööks ja päevaks meile. Leppisime poisi emaga kokku, et ta tuleb siiski millalgi hiljem meile. Sellegi poolest oli tore näha, et mu viieaastasel pojal on elu väljaspool mind. Samas ka hirmutav.
Minu jaoks on üks suurim lastekasvatuse õppetund läbi aastate olnud see, et lapsed peavad õigel ajal magama. Laagrilaste lahkumine jäi aga just mu oma laste lõunaune ajale. Mis tähendab, et selleks ajaks, kui me ise asju pakkima jõudsime, oli meie enda laste uneaeg lootusetult möödas ja kolm tegelast ülimalt rahutud. Christianit see kõik muidugi ei puudutanud. Tema sõi ja magas ikka omas tempos.
Hoolimata väsinud lastest, otsustasime siiski veel vaatama minna kaukaaslast, kellele Herlendiga mitu päeva mõelnud olime. Nagunii jäi ta meile kodutee peale.
Minu jaoks oli oluline nö lastetest- kuidas koer ja lapsed omavahel hakkama saavad ning mida lapsed mulle ütlevad.
Mathias ja Joosep olid esimesest hetkest vaimustunud. Maria oli nii üleväsinud, et nuttis kõige peale. Loomulikult ka selle peale, kui koer talle vastu läks. Maria arvates sai ta sellest kohe väga-väga haiget. Mõne aja pärast aga paitas temagi kaukaaslast innukalt.
Herlend oli juba mitu päeva tagasi kindel, et Jesper on meile õige koer. Mina kahtlesin. Õigemini ma lihtsalt ei julge enam üldse meile koera võtta, sest varem on mitu korda halvasti läinud. Peale selle olen ju mina see, kes on reaalselt päevad läbi lastega kodus. Seega on mul neli oma kutsikat õpetada...pluss mees...ja nüüd siis oleks veel üks mittealluv, kes tuleks perekonda sulandada. Kas ma jõuan? Kas me jõuame?
Aga ülejäänud pere oli vaimustunud, seega nii jäi. Ja kodu poole sõitsime juba suurendatud koosseisuga. Kuigi meie pere ju paar nädalat tagasi alles suurenes.
Christian saab homme juba kolmenädalaseks. See aeg on läinud märkamatult. Ja praeguse hetke seisuga on ta kolmandiku oma elust elanud laagris. Nii on ta täitsa ametlikult laagrilapse tiitlit väärt.

Kodus vedasime autost kõik laagris kaasas olnud asjad tuppa ja kööki jäi vaid väike teerada. Ja meie köök on 56 ruutmeetrit. Ehk siis meil oli palju asju.
Alustuseks käisime perekondlikult kõik oma loomad läbi. Seejärel lasin lastel toas veidi kauem mängida, et nad uuesti koduneks. Nii sõbralikku ja rahulikku õhtut pole ammu olnud. Jäi mulje, nagu lapsed poleks mitu päeva kohtunud ja nad tõesti nautisid koosolemist.
Herlendi õhtu sisustas koerale aia ehitamine. Korralikust metallvõrest aed valmis kiiresti. Aga kui Herlend korra kodust ära käis, leidis ta tagasi tulles Jesperi maja trepilt. Pani koera uuesti aeda ning meie mõlema silme all...Jesper lihtsalt ronis aiast üle. Ei hüpanud, vaid ronis, kasutades aeda redelina. See tähendas, et aia turvamine ja kindlustamine kestis veel mitu tundi edasi. Meil polnud mingit soovi, et äsjasaabunud kaukaaslane öösel kusagile ära kaob, kuna ta ei tunne võõrast kohta, meid ega oma territooriumit.