.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

laupäev, juuli 12, 2014

4.laagripäev


Ootamatult on kätte jõudnud viimane täispäev. Homme on vaid laagri lõpetamine, seega sellega pole enam mingit peavalu. Kui kasvatajana laagris töötades tundus laager pikem, siis nüüd olen kogu aeg valvel ja kõigis tegemistes otsapidi sees, et aeg läheb väga kiiresti.
Laagrile eelnevad korralduslikud pinged, vähene kasvatajate hulk, kõik probleemid ja ootamatused... See hakkas lõppema. Kui see päev saab läbi, siis ei ole enam midagi hullu.
Viimase päeva põhiline osa on maastikumäng. See on mitmeid kilomeetreid pikk retk metsas, kus tuleb erinevates punktides ülesandeid lahendada. Mathias osales eelmisel aastal neljasena esimest korda. Seekord ma isegi ei kahelnud, et kas ta võib kaasa minna. Loomulikult.
Joosepit ma aga metsa ei lubanud. Leppisime kokku, et kui ta saab neljaseks, siis läheb. Õigemini oli see ühepoolne kokkulepe, sest Joosepile see üldse ei sobinud. Ma ei kahtle ta kõndimisvõimes. Ta on alati pikki maid jalutada jõudnud. Joosepi puhul on tegemist väga eneseteadliku poisiga, nii et ma kardan, et ta enesekindlus ja isepäised otsused oleksid võinud ta lihtsalt metsa jätta, sest keegi ei viitsi temaga vaielda, kuidas ja kust on õigem minna.
Kompensatsiooniks lubasin talle, et kui kõik rühmad on metsa ära läinud, siis võib ta rääkida mikrofoni. See oli ka kõigil laagripäevadel meie vaidlemise teema, sest muidu ma seda ei lubanud.
“Kõik läksid metsa,” teatas Joosep mikrofoni, kui viimased lapsed olid platsilt lahkunud. “Keegi ei tahtnud mind metsa kaasa võtta.”
Ja nii ta elas seal oma solvumist välja, pidades meile pika kõne sellest, kuidas kõik on metsas ja teda kaasa ei võetud.

Sagimine, korraldamine, ümberkorraldamine, vaidlemine, kaaslastega arvestamine, enda kehtestamine, ootamatuste lahendamine... Kui lõpuõhtul olid lastele diplomid jagatud, kasvatajatele tänuõhtuks söök-jook korraldatud, omad lapsed koos laagrilastega saalis tantsimas, siis sain Herlendiga keset hämarat laagriplatsi kokku. Christian käevangus toetasin lihtsalt pea Herlendi õlale ja tundsin, kuidas esimesed pisarad langesid. Enam ei saanud eriti midagi juhtuda. Enam ei pidanud kusagile jooksma, ega ühekski ootamatuseks valmis olema. Kõik toimis. Kõik oli toimunud.
Peavalu ja pisarad võisid nüüd võita.
Lihtsalt sellepärast, et kõik läks hästi. Saimegi tehtud.