.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

reede, juuli 11, 2014

3.laagripäev

Laagriülemal on majake. Ei pea telgis ööbima. Tegelikult on see aga keset õuet pliidi ümber ehitatud neli seina ja katus, mille akende vahelt puhub nii palju tuult, et kardinad pidevalt õõtsuvad. Kuigi ilmad on praegust suve arvestades olnud üllatuslikult ilusad, siis hommikul on mul akna all magamisest ikkagi hääl kähe.
Käes on laagri kõige kriitilisem päev- tulevad ministeeriumi kontrollid. Tegelikult küll noorsootöö keskuse inimesed, kes kontrollivad ministeeriumi raha kasutamist. Nendelt on pärit umbes kolmandik meie laagri eelarvest.
Minu mäletamist mööda pole kümne aasta jooksul meid kunagi kontrollimas käidud, nii et paanika on suur. Jah, teoreetiliselt on meil paberimajandus korras, kuid ma ei tea ju, mida nad näha tahavad, mida ma veel teadma pean. Olmetingimused pole meil aga kindlasti kiita, sest praostkond laagrikohta korrastada ei jõua ja muid võimalusi selleks ka siiani kasutatud ei ole.
Püüdsin otsida ka nõudeid projektilaagrile, mida me oleme. Sain teada, et nõuded kehtestab kohalik omavalitsus. Meie laagri asukoha kohalik omavalitsus seda teinud ei ole. Nii et värin ja teadmatus enne kontrolli tulekut oli suur.
Peale selle mitte miski hommikul ei toiminud. Jätsin endale hommikuks osa paberimajandust, mis tuli kontrollide jaoks korda saada. Otse loomulikult oli aga kõigil mu lastel vaja, et ma korda mööda nende jaoks olemas oleks. Seejärel tuli planeerida Herlendi lõunast reisi linna. Selle käigus tuli tal ära tuua kõik asjad, mida meil on peale lõunat vaja- lõunasöök, oode, tundideks vajalikud asjad jne. Ehk kõik, mida ette osta ja korraldada ei saa.
Enne lõunat tuli lastele külla noorsoopolitseinik, kes rääkis sõltuvusainetest. Kui ta küsis lastelt, millised on sõltuvusained, siis loetleti ette alkohol, tubakas, narkootikumid. Mathias teatas teiste seast, et tema on joonud ka coca-colat. Paljud naersid. Mina aga teadsin, et kuna meie peres on coca-cola issi jook, nagu ka õlu ja nad mõlemad on tegelikult kahjulikud, siis on loogiline, et peale alkoholi mainimist talle see meelde tuli.
Juhatasin politseiniku esinemise sisse ja seejärel jätsin nad üksi. Pistsin Christiani staabis kohvi nautivale toredale Audru kirikuõpetajale Tiina Jannole sülle ning hakkasin ootavat paberimajandust korrastama. Kuigi Christian mõne aja pärast veidi protestis, siis said nad kahekesi ideaalselt hakkama. Joosep avastas samal ajal kirikuõpetaja kitarri kasti ning oli pikalt sellega hõivatud.

Kauaoodatud kontrolliks oli meeldiv minust veidi vanem naisterahvas.

“Ärge võtke mind range kontrollina, vaid pigem koostööpartnerina, kes tuli teie tegevusega tutvuma,” olid ta esimesed sõnad.
Sellest hetkest tundsin, kuidas mitu päeva tõusnud pinge hakkas langema. Iga küsimusega, mida ta esitas ning millele vastata oskasin, läks enesetunne üha paremaks. Kohtumine sai kiirelt läbi. Paberile sai kirja, et kõik toimib ja soovitakse koostööd jätkata.
Läksin Christianiga mõneks hetkeks meie majja ja lihtsalt istusin. Pea oli tühi, sest kõik oli hästi. Kardetud laagri sulgemine jäi ära. Miks ollakse alati valmis kõige hullemaks, kui reaalselt pole selleks isegi põhjust?

Õhtul ei saanud ma lapsi kuidagi magama. Nad tahtsid rääkida. Igasuguseid tavalisi asju. Ja siis saingi aru, et ma pole oma lapsi eriti näinud. Eriti Mathiast. Tema on sel aastal peaaegu nagu täitsa laagrilaps. Jah, ta ei suuda veel kõigis tundides osaleda, kuid mingil määral siiski. Ja nooremate laagrilastega jookseb kogu aeg koos ringi. Ta sai endale eelmisel aastal ühe vahva paar aastat vanema sõbra ning nii nad nüüd koos aega veedavadki. Aegajalt mahub Joosep ka kampa, kuid tema kipub ikka veel tähelepanu saamiseks pättusi tegema.

Hilisõhtust facebook´i tiiru tehes avastasin, et meil on kodus külas käidud. Hobuseid vaatamas. Jah, aus ülestunnistus facebookis oli olemas, seega pole nagu hullu. Aga minu jaoks on ikkagi kõhedusttekitav mõte, et minu äraolekul keegi mu kodus käib. Kui ülestunnistanud inimesed käivad, siis võib ju ka kesiganes veel läbi astuda. Mõtted koera võtmise teemal liikusid kindlamalt positiivses suunas.

Öötöötamas ehk veidi peale südaööd juba hirmus kustunud