.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, juuli 10, 2014

2.laagripäev


“Emme, millal meie endale koera võtame?” küsis Mathias (5a) teise laagripäeva õhtul enne magamaminekut.
“Miks sul koera vaja on?” küsisin vastu.
“Selleks, et ma teda õpetada ja temaga trikke teha saaks,” sain vastuseks.
Tänase lõkkeõhtu külaliseks oli Pärnu koeraspordiklubi “Minu sõber”, mille liikmed näitasid, kuidas suuremad ja väiksemad koerad omaniku kehakeelt loevad ning sellest tulenevalt takistusriba läbivad. Seega oli Mathiase küsimus täiesti õigustatud.
Kuna meil nüüd mõnda aega pole koera olnud, siis see on teine täiesti mõjuv põhjus, miks Mathias võis endale koera küsida.
Huvitav oli aga see, et just samal päeval pakuti meile kaukaasia lambakoera kuuekuust kutsikat, kes oli mitme kodu vahel kodutuks jäänud. Meil oli mõtlemiseks aega paar päeva.
Minu jaoks on koer olnud alati oluline perekonna osa. Vanematekodus on meil olnud vaid paar koera, sest kõik on kaua elanud. Viimaste aastate jooksul on meil aga mitu õnnetut ja ebameeldivat koera kogemust olnud, mille käigus oleme mitmest koerast ilma jäänud. Nii teangi, et meie kõigi jaoks on koera peresse väga vaja, aga ma ei tea millist ja ma ei tea, kas jõuame temaga praegu tegeleda ja ma ei tea, kuidas koeraga hakkama saada. Eriti kaukaaslasega.
Nii püüdsingi ühe korraga pingelist laagripäeva õhtusse juhtida ja mõelda, kas ja kuidas üks kodutu kaukaaslane võiks meie peresse mahtuda. Ühelt poolt räägitakse neist, et on head koduvalvurid ja hoiavad oma perekonna liikmeid. Samas tean, et nad katsetavad perekondlikku hierarhiat lõpuni välja. Ja nad pole väiksed koerad. Minu koera valimise kriteeriumid on ainult, et peab laste ja loomadega hästi läbi saama ja hästi maja valvama. Nii palju, kui siiani tõuge oleme uurinud, on laste jaoks ühed, loomade jaoks teised ja kodu jaoks kolmandad tõud. Nii olemegi kuid koerata olnud.