.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, juuli 16, 2014

Kohalejõudmine

Hakkame laagrist koju jõudma!
Musta pesu hunnik väheneb. Kuna ilmad on vahelduva vihmasusega olnud, siis üle ühe masinatäie pesu väljas naljalt ei kuivata. Mulle ei meeldi mõte suvel kuivatiga pesu kuivatamisest. Õues kuivanud pesu on ikka midagi muud.
Lastega koristasime ka nende toa ära. See tähendab, et korjasime kõik mänguasjad kokku ja tõime meie tuppa. Seejärel põrand tolmimeja ning lapiga puhtaks. Siis aga tuli uneaeg peale ja nii need mänguasjad meie tuppa jäid.
Herlend tegi töölt tulles meie toas toimuvat segadust nähes üllatunud nägu.
“Me koristasime!” selgitasin.
Herlend noogutas mõistvalt.
Ta teab, et nüüd läheb paar päeva aega, aga seejärel suudan ma selle sodilao ära sorteerida ja laste tuppa saab tagasi viidud vaid väike osa neist mänguasjadest. Ülejäänud lähevad kastidega kolikambrisse...kuni lapsed ühe asja kaupa neid sealt tagasi tassivad, nii et nende tuba on varsti endine.
Mänguasjade mõttes on keeruline, kui peres on peaaegu sarnase vanusega lapsed, kes tegelikult on ikka päris erinevad. Peaaegu kahene Maria ei oska hoida viie ja poole aastase Mathiase vanusele vastavaid raamatuid ja mänguasju. Nii tulebki leida viis, kuidas mõlemad saaksid peaaegu enda eale vastavaid mänguasju ja tegevusi.
Eks tulevikus on lahendus oma tuba, kuid hetkel läheb selleni veel aega. Esiteks pole lapsed veel valmis eraldi elama ja teiseks on finantsiliselt teisele korrusele tubade ehitamine plaanis alles paari aasta pärast.

Ühelt armsalt sõbrannalt sain täna titeuudiseid. Peresse sünnib teine laps. Nii tore on kuulda järjekordsest perest, kus üksikust lapsest saab osa kooslusest. Selliste uudiste peale tuleb endal ka korraks mõte, et äkki ikka võiks endal ka kodus beebi olla... Ja siis tõusis õnneks Christian üles, nõudis süüa ja tuletas ennast meelde. Ahjaa, mul ongi ju kodus tore, armas ja väga oodatud beebi. Kui see vahel ära ununeb, siis vaid seetõttu, et pisike poiss hoiab emmet ja magab ilusti. Mulle sobib!

teisipäev, juuli 15, 2014

Laagriülema palk

Laagriülem-õpetaja-kasvataja töötasu on nüüd ka käes- öösel kolis Joosep tulisena meie voodisse. Hommikul tuli Maria samasugusena. Kraadimiseni jõudsin küll alles enne lõunaunne minekut ja siis sain mõlemalt kätte 39 kraadi. Lubasin lastele mitu kuud tagasi, et kui mul kool lõpetatud, noorsooromaan valmis kirjutatud, uus beebi sündinud ja laager korraldatud, siis on neil puhkus lasteaiast ja oleme koos kodus. Nüüd on kõik need asjad tehtud, aga neljalapselisena sujub pereelu oodatust sujuvamalt, nii et mul hakkasid juba uued tööplaanid peas tiirlema... Kuni lapsed oma tänase haigusega sellele piduri peale tõmbasid. Lapsed teavad ja tunnevad. Nüüd on nende aeg ja kui mina tahan seda kuidagi rikkuda, siis nemad nõuavad selle jõuaga kätte.
Täna hommikul jõudsid meieni lõpuks lambapügajad. See on üks talutöö, mida me tellime teenusena. Paar aastat tagasi kõige esimeste lammastega püüdsin ühte vanal heal viisil käsitsi pügada. Kõigepealt kulus hulk aega, enne kui suutsime oma päevaplaanides tekitada mitmetunnise augu, et saaks mitu tundi järjest segamatult lammast pügada. Seejärel kulus 3 tundi ühele lambale ja loomake nägi ikka välja, nagu oleks pimeda või purjus juuksuri juures käinud. Lambapügajatel kulub maksimaalselt u 3-4 minutit loomale. Nii et kogu meie 13-pealisele karjale alla poole tunni. Töötasuks küsitakse minu paari töötunniga võrdne hind. Esimest kogemust arvestades läheks mul endal üle 30 tunni. Lihtne matemaatika näitab, et mul on mõistlikum ise paar tundi raha teenida ja maksta see lambapügajatele.

Perekondlikult veetsime aega meie kaukaaslase Jesperiga. Harjutasime koos kõndimist, näitasime talle piire. Oleme viimastel päevadel mitmetelt kogenud koerakasvatajatelt nõuandeid saanud.
“Kui koer kaasa ei tule, tõsta turjast üles,” kõlas üks õpetus.
No ma siis püüdsin nii teha. Ma jõuan 25-30 kg ilusti üles tõsta. Selle löntsi koera maast lahti kangutamisega oli mul aga igatahes tegu. Aga hakkama sain. Mõned hambajäljed käsivarrel, aga koer allus.
Oeh, millesse me ennast mässinud oleme? Mulle nii tohutult meeldib Jesper. Saame siin veel tükk aega koos kasvada ja teineteist kasvatada.

pühapäev, juuli 13, 2014

Laagri lõpetamine


Laagri lõpetamine ja laste ärasaatmine käis läbi udu. Eelmisel päeval saabunud teadmine, et midagi suurt on üheskoos ära tehtud, oli ikka sees. Lahkuvate laste kallistused ning lapsevanemate tänusõnad kinnitasid teadmist.
Mathias teatas, nagu ka paar päeva varem, et tema sõber tuleb nüüd kuueks ööks ja päevaks meile. Leppisime poisi emaga kokku, et ta tuleb siiski millalgi hiljem meile. Sellegi poolest oli tore näha, et mu viieaastasel pojal on elu väljaspool mind. Samas ka hirmutav.
Minu jaoks on üks suurim lastekasvatuse õppetund läbi aastate olnud see, et lapsed peavad õigel ajal magama. Laagrilaste lahkumine jäi aga just mu oma laste lõunaune ajale. Mis tähendab, et selleks ajaks, kui me ise asju pakkima jõudsime, oli meie enda laste uneaeg lootusetult möödas ja kolm tegelast ülimalt rahutud. Christianit see kõik muidugi ei puudutanud. Tema sõi ja magas ikka omas tempos.
Hoolimata väsinud lastest, otsustasime siiski veel vaatama minna kaukaaslast, kellele Herlendiga mitu päeva mõelnud olime. Nagunii jäi ta meile kodutee peale.
Minu jaoks oli oluline nö lastetest- kuidas koer ja lapsed omavahel hakkama saavad ning mida lapsed mulle ütlevad.
Mathias ja Joosep olid esimesest hetkest vaimustunud. Maria oli nii üleväsinud, et nuttis kõige peale. Loomulikult ka selle peale, kui koer talle vastu läks. Maria arvates sai ta sellest kohe väga-väga haiget. Mõne aja pärast aga paitas temagi kaukaaslast innukalt.
Herlend oli juba mitu päeva tagasi kindel, et Jesper on meile õige koer. Mina kahtlesin. Õigemini ma lihtsalt ei julge enam üldse meile koera võtta, sest varem on mitu korda halvasti läinud. Peale selle olen ju mina see, kes on reaalselt päevad läbi lastega kodus. Seega on mul neli oma kutsikat õpetada...pluss mees...ja nüüd siis oleks veel üks mittealluv, kes tuleks perekonda sulandada. Kas ma jõuan? Kas me jõuame?
Aga ülejäänud pere oli vaimustunud, seega nii jäi. Ja kodu poole sõitsime juba suurendatud koosseisuga. Kuigi meie pere ju paar nädalat tagasi alles suurenes.
Christian saab homme juba kolmenädalaseks. See aeg on läinud märkamatult. Ja praeguse hetke seisuga on ta kolmandiku oma elust elanud laagris. Nii on ta täitsa ametlikult laagrilapse tiitlit väärt.

Kodus vedasime autost kõik laagris kaasas olnud asjad tuppa ja kööki jäi vaid väike teerada. Ja meie köök on 56 ruutmeetrit. Ehk siis meil oli palju asju.
Alustuseks käisime perekondlikult kõik oma loomad läbi. Seejärel lasin lastel toas veidi kauem mängida, et nad uuesti koduneks. Nii sõbralikku ja rahulikku õhtut pole ammu olnud. Jäi mulje, nagu lapsed poleks mitu päeva kohtunud ja nad tõesti nautisid koosolemist.
Herlendi õhtu sisustas koerale aia ehitamine. Korralikust metallvõrest aed valmis kiiresti. Aga kui Herlend korra kodust ära käis, leidis ta tagasi tulles Jesperi maja trepilt. Pani koera uuesti aeda ning meie mõlema silme all...Jesper lihtsalt ronis aiast üle. Ei hüpanud, vaid ronis, kasutades aeda redelina. See tähendas, et aia turvamine ja kindlustamine kestis veel mitu tundi edasi. Meil polnud mingit soovi, et äsjasaabunud kaukaaslane öösel kusagile ära kaob, kuna ta ei tunne võõrast kohta, meid ega oma territooriumit.

laupäev, juuli 12, 2014

4.laagripäev


Ootamatult on kätte jõudnud viimane täispäev. Homme on vaid laagri lõpetamine, seega sellega pole enam mingit peavalu. Kui kasvatajana laagris töötades tundus laager pikem, siis nüüd olen kogu aeg valvel ja kõigis tegemistes otsapidi sees, et aeg läheb väga kiiresti.
Laagrile eelnevad korralduslikud pinged, vähene kasvatajate hulk, kõik probleemid ja ootamatused... See hakkas lõppema. Kui see päev saab läbi, siis ei ole enam midagi hullu.
Viimase päeva põhiline osa on maastikumäng. See on mitmeid kilomeetreid pikk retk metsas, kus tuleb erinevates punktides ülesandeid lahendada. Mathias osales eelmisel aastal neljasena esimest korda. Seekord ma isegi ei kahelnud, et kas ta võib kaasa minna. Loomulikult.
Joosepit ma aga metsa ei lubanud. Leppisime kokku, et kui ta saab neljaseks, siis läheb. Õigemini oli see ühepoolne kokkulepe, sest Joosepile see üldse ei sobinud. Ma ei kahtle ta kõndimisvõimes. Ta on alati pikki maid jalutada jõudnud. Joosepi puhul on tegemist väga eneseteadliku poisiga, nii et ma kardan, et ta enesekindlus ja isepäised otsused oleksid võinud ta lihtsalt metsa jätta, sest keegi ei viitsi temaga vaielda, kuidas ja kust on õigem minna.
Kompensatsiooniks lubasin talle, et kui kõik rühmad on metsa ära läinud, siis võib ta rääkida mikrofoni. See oli ka kõigil laagripäevadel meie vaidlemise teema, sest muidu ma seda ei lubanud.
“Kõik läksid metsa,” teatas Joosep mikrofoni, kui viimased lapsed olid platsilt lahkunud. “Keegi ei tahtnud mind metsa kaasa võtta.”
Ja nii ta elas seal oma solvumist välja, pidades meile pika kõne sellest, kuidas kõik on metsas ja teda kaasa ei võetud.

Sagimine, korraldamine, ümberkorraldamine, vaidlemine, kaaslastega arvestamine, enda kehtestamine, ootamatuste lahendamine... Kui lõpuõhtul olid lastele diplomid jagatud, kasvatajatele tänuõhtuks söök-jook korraldatud, omad lapsed koos laagrilastega saalis tantsimas, siis sain Herlendiga keset hämarat laagriplatsi kokku. Christian käevangus toetasin lihtsalt pea Herlendi õlale ja tundsin, kuidas esimesed pisarad langesid. Enam ei saanud eriti midagi juhtuda. Enam ei pidanud kusagile jooksma, ega ühekski ootamatuseks valmis olema. Kõik toimis. Kõik oli toimunud.
Peavalu ja pisarad võisid nüüd võita.
Lihtsalt sellepärast, et kõik läks hästi. Saimegi tehtud.

reede, juuli 11, 2014

3.laagripäev

Laagriülemal on majake. Ei pea telgis ööbima. Tegelikult on see aga keset õuet pliidi ümber ehitatud neli seina ja katus, mille akende vahelt puhub nii palju tuult, et kardinad pidevalt õõtsuvad. Kuigi ilmad on praegust suve arvestades olnud üllatuslikult ilusad, siis hommikul on mul akna all magamisest ikkagi hääl kähe.
Käes on laagri kõige kriitilisem päev- tulevad ministeeriumi kontrollid. Tegelikult küll noorsootöö keskuse inimesed, kes kontrollivad ministeeriumi raha kasutamist. Nendelt on pärit umbes kolmandik meie laagri eelarvest.
Minu mäletamist mööda pole kümne aasta jooksul meid kunagi kontrollimas käidud, nii et paanika on suur. Jah, teoreetiliselt on meil paberimajandus korras, kuid ma ei tea ju, mida nad näha tahavad, mida ma veel teadma pean. Olmetingimused pole meil aga kindlasti kiita, sest praostkond laagrikohta korrastada ei jõua ja muid võimalusi selleks ka siiani kasutatud ei ole.
Püüdsin otsida ka nõudeid projektilaagrile, mida me oleme. Sain teada, et nõuded kehtestab kohalik omavalitsus. Meie laagri asukoha kohalik omavalitsus seda teinud ei ole. Nii et värin ja teadmatus enne kontrolli tulekut oli suur.
Peale selle mitte miski hommikul ei toiminud. Jätsin endale hommikuks osa paberimajandust, mis tuli kontrollide jaoks korda saada. Otse loomulikult oli aga kõigil mu lastel vaja, et ma korda mööda nende jaoks olemas oleks. Seejärel tuli planeerida Herlendi lõunast reisi linna. Selle käigus tuli tal ära tuua kõik asjad, mida meil on peale lõunat vaja- lõunasöök, oode, tundideks vajalikud asjad jne. Ehk kõik, mida ette osta ja korraldada ei saa.
Enne lõunat tuli lastele külla noorsoopolitseinik, kes rääkis sõltuvusainetest. Kui ta küsis lastelt, millised on sõltuvusained, siis loetleti ette alkohol, tubakas, narkootikumid. Mathias teatas teiste seast, et tema on joonud ka coca-colat. Paljud naersid. Mina aga teadsin, et kuna meie peres on coca-cola issi jook, nagu ka õlu ja nad mõlemad on tegelikult kahjulikud, siis on loogiline, et peale alkoholi mainimist talle see meelde tuli.
Juhatasin politseiniku esinemise sisse ja seejärel jätsin nad üksi. Pistsin Christiani staabis kohvi nautivale toredale Audru kirikuõpetajale Tiina Jannole sülle ning hakkasin ootavat paberimajandust korrastama. Kuigi Christian mõne aja pärast veidi protestis, siis said nad kahekesi ideaalselt hakkama. Joosep avastas samal ajal kirikuõpetaja kitarri kasti ning oli pikalt sellega hõivatud.

Kauaoodatud kontrolliks oli meeldiv minust veidi vanem naisterahvas.

“Ärge võtke mind range kontrollina, vaid pigem koostööpartnerina, kes tuli teie tegevusega tutvuma,” olid ta esimesed sõnad.
Sellest hetkest tundsin, kuidas mitu päeva tõusnud pinge hakkas langema. Iga küsimusega, mida ta esitas ning millele vastata oskasin, läks enesetunne üha paremaks. Kohtumine sai kiirelt läbi. Paberile sai kirja, et kõik toimib ja soovitakse koostööd jätkata.
Läksin Christianiga mõneks hetkeks meie majja ja lihtsalt istusin. Pea oli tühi, sest kõik oli hästi. Kardetud laagri sulgemine jäi ära. Miks ollakse alati valmis kõige hullemaks, kui reaalselt pole selleks isegi põhjust?

Õhtul ei saanud ma lapsi kuidagi magama. Nad tahtsid rääkida. Igasuguseid tavalisi asju. Ja siis saingi aru, et ma pole oma lapsi eriti näinud. Eriti Mathiast. Tema on sel aastal peaaegu nagu täitsa laagrilaps. Jah, ta ei suuda veel kõigis tundides osaleda, kuid mingil määral siiski. Ja nooremate laagrilastega jookseb kogu aeg koos ringi. Ta sai endale eelmisel aastal ühe vahva paar aastat vanema sõbra ning nii nad nüüd koos aega veedavadki. Aegajalt mahub Joosep ka kampa, kuid tema kipub ikka veel tähelepanu saamiseks pättusi tegema.

Hilisõhtust facebook´i tiiru tehes avastasin, et meil on kodus külas käidud. Hobuseid vaatamas. Jah, aus ülestunnistus facebookis oli olemas, seega pole nagu hullu. Aga minu jaoks on ikkagi kõhedusttekitav mõte, et minu äraolekul keegi mu kodus käib. Kui ülestunnistanud inimesed käivad, siis võib ju ka kesiganes veel läbi astuda. Mõtted koera võtmise teemal liikusid kindlamalt positiivses suunas.

Öötöötamas ehk veidi peale südaööd juba hirmus kustunud

neljapäev, juuli 10, 2014

2.laagripäev


“Emme, millal meie endale koera võtame?” küsis Mathias (5a) teise laagripäeva õhtul enne magamaminekut.
“Miks sul koera vaja on?” küsisin vastu.
“Selleks, et ma teda õpetada ja temaga trikke teha saaks,” sain vastuseks.
Tänase lõkkeõhtu külaliseks oli Pärnu koeraspordiklubi “Minu sõber”, mille liikmed näitasid, kuidas suuremad ja väiksemad koerad omaniku kehakeelt loevad ning sellest tulenevalt takistusriba läbivad. Seega oli Mathiase küsimus täiesti õigustatud.
Kuna meil nüüd mõnda aega pole koera olnud, siis see on teine täiesti mõjuv põhjus, miks Mathias võis endale koera küsida.
Huvitav oli aga see, et just samal päeval pakuti meile kaukaasia lambakoera kuuekuust kutsikat, kes oli mitme kodu vahel kodutuks jäänud. Meil oli mõtlemiseks aega paar päeva.
Minu jaoks on koer olnud alati oluline perekonna osa. Vanematekodus on meil olnud vaid paar koera, sest kõik on kaua elanud. Viimaste aastate jooksul on meil aga mitu õnnetut ja ebameeldivat koera kogemust olnud, mille käigus oleme mitmest koerast ilma jäänud. Nii teangi, et meie kõigi jaoks on koera peresse väga vaja, aga ma ei tea millist ja ma ei tea, kas jõuame temaga praegu tegeleda ja ma ei tea, kuidas koeraga hakkama saada. Eriti kaukaaslasega.
Nii püüdsingi ühe korraga pingelist laagripäeva õhtusse juhtida ja mõelda, kas ja kuidas üks kodutu kaukaaslane võiks meie peresse mahtuda. Ühelt poolt räägitakse neist, et on head koduvalvurid ja hoiavad oma perekonna liikmeid. Samas tean, et nad katsetavad perekondlikku hierarhiat lõpuni välja. Ja nad pole väiksed koerad. Minu koera valimise kriteeriumid on ainult, et peab laste ja loomadega hästi läbi saama ja hästi maja valvama. Nii palju, kui siiani tõuge oleme uurinud, on laste jaoks ühed, loomade jaoks teised ja kodu jaoks kolmandad tõud. Nii olemegi kuid koerata olnud.

kolmapäev, juuli 09, 2014

Uulu laager 2014- 1.päev!

Meil on sel nädalal lasterohked päevad! Ehk et oleme kogu perega lastelaagris, kus minu ülesandeks on olla kuuekümnele lapsele laagriülem-õpetaja-kasvataja ning oma neljale lapsele ema ka veel samal ajal.
Minu jaoks on see kümnes aasta laagris. See tähendab, et kõik meie lapsed on selles igasuvises ettevõtmises osalenud juba kõhubeebina. Kui varem olin laagris lihtsalt õpetaja, siis kolm aastat tagasi sai minust laagriülem ja lastest seega laagriülema lapsed. See tähendab, et kui laagrilaste probleemid kuuluvad laagriülema jaoks kiirelt lahendamisele, siis omad lapsed ootavad, kuni emme töö ära teeb.
Herlend on viimased aastad laagris vastutanud toiduvedamise ja muude sõitude eest ning mu ema tegutsenud koristajana. Seega on mõlemad teoreetiliselt olemas, et aidata lapsi hoida, kuid samas kipub ikka nii minema, et igal hetkel peab ootamatusteks valmis olema. Kui Herlend ja ema on kinni, siis pean ikkagi mina oma tööülesannetega hakkama saama koos lastega.
Vähe sellest, et sel aastal on mul esimest korda laagris kaasas neli enda last, kellest üks on vaid paarinädalane, siis on meil ka personali poolest seekord ekstreemlaager. Nimelt selgus kasvatajate nimekirja kokku pannes, et enamus eelmisel aastal kindlalt tulla lubanuid ei saagi osaleda. Eks mõjutas ka laulu- ja tantsupidu, sest meie laagris osalevad kasvatajad on vahvad ja aktiivsed ning enamus käis ka laulmas või tantsimas. Kuid tööandjad pole enamasti huvitatud, et töötajad suvel nii kaua ära oleks, et peale laulu- või tantsupidu ka laager maha pidada.
Nii saingi peale pikka korraldamist kohale 2/3 tavapärastest läbiviijatest. Laagriülemana tähendas see minu jaoks lisapinget, kuna planeerimist ja paanitsemist, et kas kõik saab tehtud, oli rohkem.
Joosep laulab "kõlarisse",nagu ta ise ütles

teisipäev, juuli 08, 2014

Tagasi blogimas!

Pole eriline saladus, et siin blogis on viimasel ajal suht vaikus olnud. Igasugu tegemisi ja kirjutamisigi on olnud nii palju, et pole siia väga jõudnud. Samuti olen erinevad teemad jaganud erinevate lehtede vahel:
- raamatuarvustustest kirjutan lugemisblogis;
- ühiskonnaelulistel teemadel arutlen siin;
- eraelulised asjad lähevad enamasti otse facebooki;
- loomapidamist kajastan farmi kodukal.

Nüüd kandideerisin Pere ja Kodu vastavatavale kodukale blogijaks. Paluti näidistööks nädal aega oma elus üles kirjutada. Tegin seda. Sinna blogisse läheb üles vaid üks päev. Mul hakkas ülejäänud tekstist nii kahju,et ma kohe pean selle siia üles panema. Ja ehk suudan ka jätkata.