.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, oktoober 16, 2013

Nüüd tõesti aitab jamast

Pärnu Postimehes ilmusid minu mõtted Peeter Oja etenuse "Nüüd tõesti aitab jamast" teemal:

ISEENNASTKI EI TAHA ENAM VALIDA

Valimised on teema, mis mõnele tekitab allergilist reaktsiooni, teisele aga heameele, et vähemalt mõne aasta tagant midagi uut ehitatakse, remonditakse, avatakse.

Viimastel aastatel on üha enam valimisi ja poliitikat meelelahutuseski kasutama hakatud. Nii ka Peeter Oja stand-up-etenduses „Nüüd tõesti aitab jamast“. Tegemist oli erinevatest üksteisega mittehaakuvatest meie poliitikuid sarjavatest tükikestest kokkuklopsitud etteastega.

Mitmendat korda kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osaledes on teele jäänud nii poliitika head kui vead. Oja etenduse pealkiri tekitas lootuse, et nüüd kuulutatakse meile kõigile tõde, kuidas jama poliitikas lõpetada ning inimväärsemalt valitseda. Kahjuks pidin pettuma.

Etendus keskenduski sellele, mida poliitikas halvasti tehakse, millist jama korraldatakse. Kuigi valimisliitudes kandideerivad inimesed püüavad ennast tihti erakondadele vastandada, siis käesoleva etenduse loojad järeldasid üheselt, et kõik erakonnad ja valimisliidud on ühesugused.

Kui kohalikel valimistel püütakse valijale selgeks teha, et valimisliidud on pääsetee erakondade silmakirjalikkusest, siis etenduses purustati needki illusioonid ja võeti valijalt seegi petlik lootus.

Mulle ei meeldi „Ärapanija“ stiilis labane meelelahutus, kuid sellest tasemest oli etteaste kõrgemal. Suure osa ajast isegi muigasin ja paar korda ajas laginal naerma.

Vaimukaim oli minu jaoks ettekujutus Ojast kolme lastekäruga ostukeskuses. Poliitikute pihta pillutud nooled olid aga vanad ja nürid. Teravat irooniat ja magusvalusat „paikapanemist“ mina ei kuulnud.

Meelelahutuse üks mõte minu jaoks on, et sellest on midagi õppida. Praegusel valimiste-eelsel ajal oleks oodanud midagi muud kui lihtsalt kõigi poliitikas osalejate mahategemist. Saalist lahkudes oli tunne, et poliitika on tõesti räpane ja riigi toimimine tuleks lõpetada, sest kui poliitikat pole, kes ja kuidas ühiskonnaelu korraldaks? Kindlasti on see võimalik, kuid meil läheb uute süsteemide loomiseni aastaid.

Siiani arvasin, et valimiskasti juurde on mul lihtne minna, sest olen avaldanud soovi kandideerimiseks ja seega astunud omapoolse sammu mittemeeldiva muutmiseks. Peale etendust aga jäi tunne, et ennastki ei taha valida, sest kui ma veel ei kuulu nende räpaste, ebakompetentsete ja ahnete poliitikute hulka, siis küll see aeg varsti tuleb.

„Nüüd tõesti aitab jamast“ tundus veel jamam ka suurte ootuste pärast. Etenduse lõpus Oja hüütud “Minge kõik valima!“ kõlas pigem iroonia kui tõsise üleskutsena.

On tekitatud mulje, et see etendus on järjekordne asi, millest kõik peavad osa saama. Järjekordne õppetund, et kõigile ei pea kõik meeldima ja Oja etendusest oodatud edasiviivat jõudu ma ei leidnud.