.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

pühapäev, oktoober 13, 2013

Nädal hobuinimeseks olemist


Ja saigi nädal hobustepidamist täis! Nädal tagasi jõudsid koju Ritsikas ja Laura.
Ritsika tulemisest teadsime mõni aeg tagasi... kuigi mitte sellest, et ta tuleb NÜÜD! Ritsika ema Laura aga sattus meie juurde asjade loomuliku käigu kaudu, täiesti ootamatult. Nimelt käisime Tartu lähedal ühte teist hobust vaatamas, kuid see oli... suremas, konkurentsis oma perenaise ja tema majaga. Nii ta meist sinna jäi. Kahju oli küll, kuid me ei ole õiged inimesed, kes surevat hobust poputama hakkavad. Pole raha, ega oskusi.

Ritsika ja Lauraga oleme nädala jooksul kohanenud, teineteist tundma õppinud. Eile oli mu suurimaks rahulolutunde põhjuseks koplis kahekesi korraga pikutavad hobused. Me riisusime lastega päev otsa õues lehti ja tegime lõkkeid ning hobused nägid meid päev otsa. Järelikult oli see nende jaoks nii rahustav olukord, et võisid lõõgastuda ning koos puhata.

Lapsed on õppinud, et kui varem pildil olnud hobused tegid ihhahaaa, siis reaalsed hobused teebad ainult prrrrrrr.

Poisid on pidevalt otsapidi hobusekoplis. Koju tulles ja kodust minnes on vaja hobustele "tere" öelda.

Hobuste lemmik on aga Maria. Nii, kui plika hobuste juurde viin, on need ninapidi Maria küljes kinni. Omad...

Tööd on majas loomulikult rohkem. Palju õppimist ja ebakindlust, et kas teeme ikka asju õigesti. Samas tunne on hea... kodune...õige... kindel... meie kodu on jälle täielikum ja paremini komplekteeritum!