.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, oktoober 16, 2013

Nüüd tõesti aitab jamast

Pärnu Postimehes ilmusid minu mõtted Peeter Oja etenuse "Nüüd tõesti aitab jamast" teemal:

ISEENNASTKI EI TAHA ENAM VALIDA

Valimised on teema, mis mõnele tekitab allergilist reaktsiooni, teisele aga heameele, et vähemalt mõne aasta tagant midagi uut ehitatakse, remonditakse, avatakse.

Viimastel aastatel on üha enam valimisi ja poliitikat meelelahutuseski kasutama hakatud. Nii ka Peeter Oja stand-up-etenduses „Nüüd tõesti aitab jamast“. Tegemist oli erinevatest üksteisega mittehaakuvatest meie poliitikuid sarjavatest tükikestest kokkuklopsitud etteastega.

Mitmendat korda kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osaledes on teele jäänud nii poliitika head kui vead. Oja etenduse pealkiri tekitas lootuse, et nüüd kuulutatakse meile kõigile tõde, kuidas jama poliitikas lõpetada ning inimväärsemalt valitseda. Kahjuks pidin pettuma.

Etendus keskenduski sellele, mida poliitikas halvasti tehakse, millist jama korraldatakse. Kuigi valimisliitudes kandideerivad inimesed püüavad ennast tihti erakondadele vastandada, siis käesoleva etenduse loojad järeldasid üheselt, et kõik erakonnad ja valimisliidud on ühesugused.

Kui kohalikel valimistel püütakse valijale selgeks teha, et valimisliidud on pääsetee erakondade silmakirjalikkusest, siis etenduses purustati needki illusioonid ja võeti valijalt seegi petlik lootus.

Mulle ei meeldi „Ärapanija“ stiilis labane meelelahutus, kuid sellest tasemest oli etteaste kõrgemal. Suure osa ajast isegi muigasin ja paar korda ajas laginal naerma.

Vaimukaim oli minu jaoks ettekujutus Ojast kolme lastekäruga ostukeskuses. Poliitikute pihta pillutud nooled olid aga vanad ja nürid. Teravat irooniat ja magusvalusat „paikapanemist“ mina ei kuulnud.

Meelelahutuse üks mõte minu jaoks on, et sellest on midagi õppida. Praegusel valimiste-eelsel ajal oleks oodanud midagi muud kui lihtsalt kõigi poliitikas osalejate mahategemist. Saalist lahkudes oli tunne, et poliitika on tõesti räpane ja riigi toimimine tuleks lõpetada, sest kui poliitikat pole, kes ja kuidas ühiskonnaelu korraldaks? Kindlasti on see võimalik, kuid meil läheb uute süsteemide loomiseni aastaid.

Siiani arvasin, et valimiskasti juurde on mul lihtne minna, sest olen avaldanud soovi kandideerimiseks ja seega astunud omapoolse sammu mittemeeldiva muutmiseks. Peale etendust aga jäi tunne, et ennastki ei taha valida, sest kui ma veel ei kuulu nende räpaste, ebakompetentsete ja ahnete poliitikute hulka, siis küll see aeg varsti tuleb.

„Nüüd tõesti aitab jamast“ tundus veel jamam ka suurte ootuste pärast. Etenduse lõpus Oja hüütud “Minge kõik valima!“ kõlas pigem iroonia kui tõsise üleskutsena.

On tekitatud mulje, et see etendus on järjekordne asi, millest kõik peavad osa saama. Järjekordne õppetund, et kõigile ei pea kõik meeldima ja Oja etendusest oodatud edasiviivat jõudu ma ei leidnud.

pühapäev, oktoober 13, 2013

Nädal hobuinimeseks olemist


Ja saigi nädal hobustepidamist täis! Nädal tagasi jõudsid koju Ritsikas ja Laura.
Ritsika tulemisest teadsime mõni aeg tagasi... kuigi mitte sellest, et ta tuleb NÜÜD! Ritsika ema Laura aga sattus meie juurde asjade loomuliku käigu kaudu, täiesti ootamatult. Nimelt käisime Tartu lähedal ühte teist hobust vaatamas, kuid see oli... suremas, konkurentsis oma perenaise ja tema majaga. Nii ta meist sinna jäi. Kahju oli küll, kuid me ei ole õiged inimesed, kes surevat hobust poputama hakkavad. Pole raha, ega oskusi.

Ritsika ja Lauraga oleme nädala jooksul kohanenud, teineteist tundma õppinud. Eile oli mu suurimaks rahulolutunde põhjuseks koplis kahekesi korraga pikutavad hobused. Me riisusime lastega päev otsa õues lehti ja tegime lõkkeid ning hobused nägid meid päev otsa. Järelikult oli see nende jaoks nii rahustav olukord, et võisid lõõgastuda ning koos puhata.

Lapsed on õppinud, et kui varem pildil olnud hobused tegid ihhahaaa, siis reaalsed hobused teebad ainult prrrrrrr.

Poisid on pidevalt otsapidi hobusekoplis. Koju tulles ja kodust minnes on vaja hobustele "tere" öelda.

Hobuste lemmik on aga Maria. Nii, kui plika hobuste juurde viin, on need ninapidi Maria küljes kinni. Omad...

Tööd on majas loomulikult rohkem. Palju õppimist ja ebakindlust, et kas teeme ikka asju õigesti. Samas tunne on hea... kodune...õige... kindel... meie kodu on jälle täielikum ja paremini komplekteeritum!

laupäev, oktoober 05, 2013

Uus ajastu

Sugugi mitte originaalne pealkiri... aga no oktoobrikuu kipub minu elus pidevalt olema mingi uue ajastu algus: eelmisel aastal tulid siis lambad, aastaid tagasi alustasin Pärnus tööd personalijuhina ning lõpetasin töö Siseministeeriumis, 11 aastat tagasi läksin USAsse ning 10 aastat tagasi oktoobris jõudsin USAst, mitmed sisse- ja väljakolimised...

Seekordne oktoober pole erandlik. Ja ma ei räägi valimistest. Need tulevad ka. Üha pingelisemaks muutunud õhkkonna järgi on aru saada, et tulevad-tulevad. Ja mina saan aru, et ma ikka jätkuvalt pole nii hea demagoog, kui oleks poliitikas vaja... aga äkki see ongi hea- valetada ei peagi oskama. Praegu tekitatakse olukord, kus kõik teevad ja siis otsitakse, keda süüdistada... Kristlasena on aga hea teada, et igaüks maksab kunagi ikka OMADE vigade eest. Paar ööd tagasi võisin õnnelik olla selle üle, et mõned inimesed on surnud- siis saavad nad kaitseinglitena tuua õigel ajal teateid ja sõnumeid, mis maailma jälle paika loksutavad.

Meie uue aja algatajad on hoopis hobused!
Terve oma lapsepõlve olen neist unistanud. Ratsutamisega küll tegelenud vaid aastakese 5.klassis, seega tegelikult täitsa hobuvõõras inimene. Mitmete asjade kokkulangemise tõttu tulevad hobused NÜÜD! Seda, et KUNAGI tulevad, teadsin alati. Aga et NÜÜD, see selgus umbes kuu aega tagasi. Paar päeva tagasi pidi tulema üks hobune, nüüdseks kaks...

Tegelikult ma ise ka veel ei usu seda... kuidagi hoomamatu tunne on... samas on teada, et see on perekondliku koosluse järgmine tase. Uus väljakutse kõik kodumajapidamise liikmed perekonnana toimima saada. Juba uue ajastu eel tundub, et mõtted ja motiivid saavad selgemaks ning sellega ka kogu meie elamise mõte- mille/kelle nimel on mõtet rabeleda, kus tasub alla anda.

Aidata ei saa kedagi, kes abi ei taha vastu võtta... ja samas tuleb lõpuni vastutada nende eest, kelle me oleme taltsutanud... ja nii ongi!