.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

teisipäev, juuli 16, 2013

Paljulapseline Uulu laager

Järjekordne kristlik lastelaager Uulus on edukalt läbitud! Teist aastat laagriülemana... ja täitsa elus. Viimane päev enne laagrit tahtsin küll sussid püsti ajada ja jonnida, et mina ei taha-ei tee- ei saa... aga seekord olid külas ka sõbrad Rootsist ja nii nende kui laste kui kõigi kasvatajate pärast ei saanudki sellist lolli juttu väga kaua ajada.

Laager möödus imeliselt. Kõik inimesed olid kuidagi omal kohal paigas. Kui keegi oli puudu, siis sai asjad töö käigus kiirelt ümber korraldatud. Rootslasi valgustasin varakult, et meil on suhteliselt kaootiline laager, kus palju asju improviseeritakse kohapeal kokku... ja nad tõdesid igal õhtul, et see on üks paremini korraldatud laagerid, mida nad on näinud. Samuti oli rootslastel palju kiidusõnu meie laste distsipliini kohta- öeldakse, et sööma ja 2 minuti pärast ongi sirge rivi paigas!

Miks ma rootslaste arvamust rõhutan? Sest meil kõik toimib nii, nagu on aastaid toiminud. Improviseerimine kaasa arvatud. Seetõttu ongi huvitav kuulda, mida võõrad inimesed kõrvalt ja seest vaadates näevad. Meie enam seda ei näe.

Tegelikult ei jäänud sellest laagrist mulle sugugi kõlama kogu korralduslik pool, vaid... paljulapselisus. Ma ei ole varem tähele pannud, et suur osa meie laagri lastest tuleb mitmelapselistest ja paljulapselistest peredest. See pole eriline raketiteadus, et paljulapseliste ja üksikute laste käitumine ja suhtumised on erinevad, eriti oskus teistega arvestada. Teineteisega arvestamisega on meie laagris enamasti ikka hästi olnud. Seekord aga hakkasin mõtlema, et eks see jooksebki sinna kokku, et meil on nii suur hulk paljulapseliste perede lapsi, et teisiti ei saagi olla. Mathias ja Joosep leidsid endale ka erilise sõbra, kes on samuti suurest perest. No ja poistel lihtsalt on teistsugune klapp, kui kõigi nende üksikute poistega, kellega nad enamasti on mänginud.

Mõtlemapanev oli ka laste palveid kuulata. Nimelt on igaastane traditsioon, et viimases piiblitunnis kirjutatakse palveid. Neid sirvides oli ühtepidi kurb ja samas rõõmus.. Hea meel oli näha, et väga vähe paluti endale kummalisi tähe- ja numbrikombinatsioone, mis pidavat arvuti- vms mänge tähendama (nii mulle öeldi, aga mina sellest teemast eriti midagi ei tea). Palju paluti pereliikmete ja kodude eest. Samas leidus kahjuks ka selliseid lapsi, kes pidid palvesse tooma soovi, et perel oleks igal päeval süüa, et isa oleks rohkem kodus, et vanemad ei kakleks iga päev...

... ja need lapsed laagris olid 7-14-aastased...

... katsu veel mõelda, et sul on raske elada...

Ja taaskord arusaamine, et seda laagrit on VÄGA vaja! Uulu lastelaagril on oma koht laste ja meie kõigi südametes ja nii see peab jääma nii kaua, kuni meil kõigil on seda peaaegu nädalakest vaja! Sel aastal oli ju eelmisest umbes 10 last rohkem ka, seega kohtume järgmisel suvel samas kohas