.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

teisipäev, juuli 23, 2013

Sügis käes?

Me küll veel sügiseks valmis pole!!!!
Täna õhtul küülikuid söötes tuli väga selgelt meelde, kuidas eelmistel kahel talvel ennast talviste küülikusöötmistega täitsa lolliks sai rabeletud. Muidu tunniajane toimetus muutus umbes 3tunniseks. Kui FBs jutlemised lõppesid, sest vestluskaaslased läksid magama, siis mina läksin küülikuid söötma. Ja külm-külm-külm oli...

Peale selle sai nüüd selgeks, et meie õnn heinamunade üle oli enneaegne- enamus on seest hallitanud! Kuna siiani neid ei kasutanud, sest korjasime veel põldudelt heina, siis enne ei saanud aru. Nüüd aga tegime järjest mitu pakki lahti ja kõik hallitanud. Pole midagi- heinamunade eest makstud, nüüd tuleb talvehein ka tellida.

Üks kärutäis puid sai ka jälle kuuri alla ning selle talve vajalikud 3 riita hakkavad valmis saama. Nüüd peaks puukuuris koristama, et ahjupuud ka sisse mahuks... aga no see eeldab maja ehitamist ja ehitusmaterjali äravedamist... aga Herlendi puhkus on läbi, seega... Oleks siis vähemalt mõistliku hinna eest kohalikke ehitusmehi, keda tellida (mitte, et meil sellekski raha üle oleks), aga isegi neid ei ole. Üks mees on ja sellel aega nii vähe, et meile ei jõua.
AGA ÜKSKORD tuleb päeva, kui ... meil on kodus mitu suurt poissi, kes isa ehitamisel aitavad ja kõik lendab kui linnutiivul... aga nii kaua tuleb välisvoodri vahetus, vundament ja sada muud ehitustööd Herlendil üksi valmis saada. Aga- so far, so good! :)

Mina koukisin oma noorteka "Tristan" kapist välja ning plaanis seda ülelugema ja täiendama hakata. Eelmise kvartali statistika sai esitatud, samuti veel mõned arved makstud.

Pühapäeval tõime veel ühe osa oma küülikupuure ära ja viisime Dianale küülikuid. Ikka kaliforniaid, sest need on lihaks head.

Tänasest on "minu majas" 61 küülikut- "väljusid" Mihkli laadal müüdud ning Dianale viidud küülikud, juurde tõin "Herlendi majast" 22 noort kaliforniat. Ja seda kõigest kolmest pesakonnast. Sel aastal on kaliforniate pesakonnd tõesti suured olnud. Homne päevaplaan on küülikute pildistamine ja kodulehe müügi uuendamine. JA nii saabki jälle pool päeva veedetud.

Kuna torevahva elekter võttis meilt juba kolmanda pesumasina, siis tuleb jälle vanemate vahet sõita, et puhtaid ja musti pesusid edasi-tagasi tassida. Ma ei jõudnud suvel koduski kõiki vajalikke asju ära pesta, sest lastel kulub suvel riideid vist kolm korda rohkem kui talvel. Nüüd aga tuleb igale pesukorrale veel sõitmine ja ootamine jms ka lisada. Uurisin regionaalministri reklaamitud hajaasustuse elektriprogrammi kohta ka, aga kui õigesti aru saan, siis hetkel on eelmine lõppenud ja uus pole veel alanud. Nii me polegi välja mõelnud, mida oma pesumasinaga teha. Eesti Energiast ju saime esimesel aastal vastuse, et nemad meie masinaid ei kompenseeri, kuna oleme probleemist teadlikud ja peaksime igale kodumasinale adapteri vahele ostma. Vot nii! Ainult, et see adapter maksab kodumasinaga sama palju.

Nüüd lähen otsin ühe vana MAalehe üles. MA nägin, et mingi lehe peal oli ka umbes selline pealkiri, et huvitav, kas ilmad veel ilusaks lähevad? Kuna ma saatsin täna hirmsa hunniku kutseid Maria sünnipäevale, siis augustikuu alguse ilm huvitab küll väga. Aga kuna ma lehti jätkuvalt väga lugeda ei jõua, siis ma tookord seda artiklit ka ei lugenud.

teisipäev, juuli 16, 2013

Tattoo-fest ja puurest

Lõppude-lõppude-lõpuks jõudsime täna küülikute tätoveerimiseni. Algselt oli idee, et Herlend selgitab välja, kuidas tattoo-pliiats töötab, õpetab mulle ja siis ma teen ise. Siis aga ütles ta, et vaata, et sa enda pihta ei pane, sest see on nagu päris tätoveering... ja nii ta saigi ise au kõik ülejäänud loomad ära tätoveerida. Legendi tegin päeval valmis, et kus puuris mis numbritega loomad on ja ma usun, et ta sai hakkama. Ega ma üle ei kontrollinud. Ehk siis pooled küülikud on tätoveeritud, siis sai tal "kopp ette!". Homme jälle!
Minu auks oli puurestide täitmine ehk lõpetasin teise riida pliidipuude sissevedamise ning jätkasin esimest ahjupuude oma. Mulle on alati meeldinud puid teha. Sel aastal on meil neid terve rekkatäis... nii et osad on siiani lõhkumata.
Paljude asjade jõudmise märksõna ongi aga esmatähtsate esikohale seadmine!!! Ehk et kui kriitiline hulk puid on tehtud, tuleb teha muid kriitilisi asju. Küll neid viuksujaid ikka jätkub meie ümber, kellele ei meeldi, mis järjekorras me asju teeme. Aga no lähtuda tuleb ikka sellest, et kas töö tegemine või tegematajätmine kedagi teist otseselt puudutab- ehk et kui näiteks küülikute küünte lõikamine väga kaugesse tulevikku lükata, siis on nende elukvaliteet sellest kohe häiritud. Lõhkumata puude suts, mis on mõeldud nagunii ülejärgmise aasta kütteks, ei tapa meid praegu. Jäävad augustiks, kui poisid on lasteaias. Siis saan Maria uneaegadel jälle puid lõhkumas käia paari tunni kaupa.

Iga-aastane Mihkli laat on juba laupäeval. Jätkuvalt ei tea, kes küülikutest täpselt kaasa tuleb.

Laagri arveid pole veel ka Pärnusse jõudnud viia, kuid üldiselt on kõik laagriga seonduvad pinged läinud ja järjekordne positiivne kogemus käes. Seega on igapäevane tunne kuidagi ÕNNELIK ja rahulik! Üldse on kuidagi rahulik periood (kuigi töid jätkub ikka mitmeks ööpäevaks päeva jooksul). Hakkab tekkima tunne, et peaks mitmed poolikud raamatud lõpuni kirjutama.

Ja kui Mathias oli audika-laps (magas väiksena mu magistriõpingute ajal pidevalt ülikoolis laua peal), Joosep ehitusplatsi-laps (ikka hälliga ehitusplatsil kaasas), siis Maria on tõesti farmi-laps (oma esimesed sammu-tuterdamised peab kõik küüliku- ja lambasõnniku sees tegema). Mariale tohutult meeldib küülikupuuride vahel tuierdada ja ta on väiksest saadik rahulikult kõrval oodanud ja loomi vaadelnud, kuni mina neid söödan. Eks 20 aasta pärast näeme, kas lapsepõlvest kaasaantu miskit mõjutas ka :)

Paljulapseline Uulu laager

Järjekordne kristlik lastelaager Uulus on edukalt läbitud! Teist aastat laagriülemana... ja täitsa elus. Viimane päev enne laagrit tahtsin küll sussid püsti ajada ja jonnida, et mina ei taha-ei tee- ei saa... aga seekord olid külas ka sõbrad Rootsist ja nii nende kui laste kui kõigi kasvatajate pärast ei saanudki sellist lolli juttu väga kaua ajada.

Laager möödus imeliselt. Kõik inimesed olid kuidagi omal kohal paigas. Kui keegi oli puudu, siis sai asjad töö käigus kiirelt ümber korraldatud. Rootslasi valgustasin varakult, et meil on suhteliselt kaootiline laager, kus palju asju improviseeritakse kohapeal kokku... ja nad tõdesid igal õhtul, et see on üks paremini korraldatud laagerid, mida nad on näinud. Samuti oli rootslastel palju kiidusõnu meie laste distsipliini kohta- öeldakse, et sööma ja 2 minuti pärast ongi sirge rivi paigas!

Miks ma rootslaste arvamust rõhutan? Sest meil kõik toimib nii, nagu on aastaid toiminud. Improviseerimine kaasa arvatud. Seetõttu ongi huvitav kuulda, mida võõrad inimesed kõrvalt ja seest vaadates näevad. Meie enam seda ei näe.

Tegelikult ei jäänud sellest laagrist mulle sugugi kõlama kogu korralduslik pool, vaid... paljulapselisus. Ma ei ole varem tähele pannud, et suur osa meie laagri lastest tuleb mitmelapselistest ja paljulapselistest peredest. See pole eriline raketiteadus, et paljulapseliste ja üksikute laste käitumine ja suhtumised on erinevad, eriti oskus teistega arvestada. Teineteisega arvestamisega on meie laagris enamasti ikka hästi olnud. Seekord aga hakkasin mõtlema, et eks see jooksebki sinna kokku, et meil on nii suur hulk paljulapseliste perede lapsi, et teisiti ei saagi olla. Mathias ja Joosep leidsid endale ka erilise sõbra, kes on samuti suurest perest. No ja poistel lihtsalt on teistsugune klapp, kui kõigi nende üksikute poistega, kellega nad enamasti on mänginud.

Mõtlemapanev oli ka laste palveid kuulata. Nimelt on igaastane traditsioon, et viimases piiblitunnis kirjutatakse palveid. Neid sirvides oli ühtepidi kurb ja samas rõõmus.. Hea meel oli näha, et väga vähe paluti endale kummalisi tähe- ja numbrikombinatsioone, mis pidavat arvuti- vms mänge tähendama (nii mulle öeldi, aga mina sellest teemast eriti midagi ei tea). Palju paluti pereliikmete ja kodude eest. Samas leidus kahjuks ka selliseid lapsi, kes pidid palvesse tooma soovi, et perel oleks igal päeval süüa, et isa oleks rohkem kodus, et vanemad ei kakleks iga päev...

... ja need lapsed laagris olid 7-14-aastased...

... katsu veel mõelda, et sul on raske elada...

Ja taaskord arusaamine, et seda laagrit on VÄGA vaja! Uulu lastelaagril on oma koht laste ja meie kõigi südametes ja nii see peab jääma nii kaua, kuni meil kõigil on seda peaaegu nädalakest vaja! Sel aastal oli ju eelmisest umbes 10 last rohkem ka, seega kohtume järgmisel suvel samas kohas

reede, juuli 05, 2013

Ei jõua!

Just täpselt nii negatiivselt seda postitust alustangi! Praegu tunnen üle hulga aja päriselt, et EI JÕUA!

Herlendi kauaoodatud puhkusest saab nädal läbi. Kõik puhkusele lükatud (mitme aasta!!!) tööd loomulikult tehtud ei ole. Kuigi ühe mehe eest on ta väga hästi ja palju tööd teinud- välisvooder ja muud teemad edenevad. Aga no ühest mehest on praegu vähe...

Lastelaager hakkab ka kätte jõudma. See oli alati aasta tippsündmus. Nüüd pean aga tunnistama, et ma olen kolme lapse ema, kellel on loomad ja majapidamine ja poolik ehitus ja raamatukirjutamise mõtted.... ja no EI JÕUA! Viimastel päevadel vastan siis ainult selliselte kõnedele ja emailidele, mis algavad: "telefonile sa ei vasta... kirjadele sa ei vasta... kuidas sind siis kätte peab saama?". Ja kusjuures ma olen kõigile esimesel võimalusel vastanud. Aga no ei jõua arvutisse enne südaööd ja siis tõesti vaatan, et kas ja kust põleb... ja telefonile ei saa vastata, kui panen last magama või lõhun puid, muruniitmise ja muude tööde ajal on see tõesti üldse toas... Aga ma ju vastan kõigile- lihtsalt mitte kohe!

Paar päeva tagasi käisime ema ja lastega Uulus laagrikohas koristamas. Päevake rassimist... õilsal eesmärgil... aga omad loomad ja majapidamine ju kodus hooldamata. Lapsed jälle ebaregulaarsest päevast väsinud ja õhtuks kõigil kiuviu taevani. Positiivne oli see, et mõnus tunne laagriks tuli sisse. Peaks tunnid ja laululehed ja päevakava ja majutuste plaani ja nimekirjad ja gruppide koosseisud jnejnejne ka korda tegema.

Täna sai ostetud laagri kontoritarbed ja osad toidukaubad. Paar päeva tagasi majandustarbed. See kõik on linnavahet sõitmine. Täna läksime hommikul linna, umbes 14 paiku tagasi. Lapsed olid nii üleväsinud, et mina neid magama ei saa. Lisaks hakkab praegune olukord mu kehale ka kohale jõudma ning pearinglus, silmaesise mustus ja kohisev veri ajasid mu voodisse. Kuna aga poisse tuli samal ajal magama panna, siis sinna see jäi- tuli jälle kiirelt terveks saada ja positsioonidele asuda! Pearinglus on sel nädala tihe külaline... aga no ei saa ju sellepärast puudelõhkumist ega muid tegemisi pooleli jätta :)

Kristliku laagri korraldamine on ka seekord olnud nii ebakristlik asi, et kohati ma tõesti ei saa aru, miks vastu tuult joosta? Ma tean, et kui lapsed laagrist ära lähevad ja nutavad, sest tahavad juba uut laagrit, et siis ma saan aru, kellele. Aga kui kõik muud teistest inimestest olenevad asjad saavad valmis viimasel minutil või hetk hiljem ja siis heidetakse ette, et ma ise ju ei käinud piidavalt intensiivselt peale... ausalt- ma eeldan, et igaühel on oma töö ja seda tehakse. Mina pole kellegi ema (peale oma pisikeste!).
Ja muudatused, muudatused, mis ikka jätkuvad ja millega ma pean arvestama, sest see puudutab ju kogu kooslust. Kõiki meid on laagrisse vaja ja kui üks ei saa tulla... Ja siis kusagil on keeGID, kes on tigedad, et neid on välja jäetud... kuigi tegemist oli möödarääkimisega... ühenäoline kirik või asi... Ja kogu see tigedus ja vingumine ja kadetsemine ja hinnangute andmine. Saate siis aru kõik, et me korraldame KRISTLIKKU laagrit!!!! Võiks ise eeskuju näidata!!!

Ühele toredale kristlikule üritusele kutsuti ka. Aga kommentaariga: "See on sulle puhkamiseks. Tule üksi! Teised tulevad peredega, seega on ok Maria kaasa võtta, aga...". Ma usun, et keegi ei mõelnud midagi halba, aga kui ISEGI kristlike ürituste puhul hakatakse ütlema, et pereüritusele peaks tulema ilma pereta, siis... Ma saan aru, et mul on ka puhkust ja vaheldust vaja, aga kuidas saab peredele mõeldud kohas puhata, kui ma mõtlen, et meespere kodus üksi mitte-hakkamasaab? Ma olen alati püüdnud lapsi võimalikult palju kaasa võtta, et maailmapilt ja teistega arvestamise ning neist arusaamise võime laieneks. Seega üritusi on positiivne, kui lastel seal midagi teha on... Ja siis ma jooksengi kokku, püüdes prioriteeti paika panna.

JA prioriteet pidavat ka olema ÜKS! Mitte prioriteeDID! Seega kõik mu kodused töödenimekirjad ei toimi, sest eesmärk oli prioriteedid paika panna... aga kui polegi siukest asja???

Meie Uulu tööpäeval tegi Herlend oma autole läbivaatust ja tuvastas, et hea, et praeguseks elu sees- autol katki kõik, mis ei tohiks! Ehk et järgmist ülevaatust sellel autol ei tule. Nii- lisame ostunimekirja- KÕIGEST üks uus auto!

Hetke peale viimast minutit sain ühel öösel valmis mu magistritöö juhendaja Jaan Lahe poolt antud võimalusel kirjutatud arvamusloo. Lugu Kristlased maises poliitikas on ajakirjas Kirik ja teoloogia. Sellesse läks otsesõnu kogu pettumus sellest, kuidas kõik ootavad mingit muutust, aga kohaliku omavalitsuse valimiste eel püütakse leida põhjendusi, miks mitte osaleda- räpane mäng jäägu kellelegi teisele, meie kristlastena ehitame riiki õilsamal moel!

Maja seina lauad on ka värvimata! Värvi pole! EIle püüdsime värvilehelt valida... ja varsti andsime alla. Me ei oska! Otsustasime otsida mõne maja, mis on meile sobiv, sinna juurde hiilida ja värvikaardilt õige värv üles otsida. Linnast tulles on mitu sellist maja, aga siis me enam väsinud lastega ja minu huilgava peaga ei viitsinud... siis sõitsime Pärnu-Jaagupi ja Libatse ka läbi, aga seal ei olnud... ja nii meie lauad õuel edasi ootavadki...

Positiivne oli esimene autorihüvitis laenutuste eest. Nii võib täitsa kirjaniku tunne peale tulla. Ja prantsuse pässi pojad kasvavad... ja kõik kalifornialased, kellest noorimad pesad lugesin just üle- 6 poega, 8 poega, 10 poega... ja kõik juba ilusti üles kasvanud! Kalifornlased on vahvad! Ja kasvavad hästi! Lõvilakk+kääbus päss+pojad puuris olid täna mingid imelikud asjad maas. Tuli välja, et nelja poega kasvatav lõvilakk, oli samas puuris sahkerdava isase kääbus pässiga veel ühe pesakonna saanud. Kiirelt eraldasime nii isa kui eelmised pojad, kes on juba suured ja ootame, mis lõvilakk oma uue pesakonnaga peale hakkab. Seal jäi ellu samuti 4 poega.

Homme aga tulevad Rootsist Marcus ja Veronica ja meie tegime veidi iluaiandust (niitsime muru!!!). Nüüd püüame toad ka veel korda saada.

Selle kõige tulemusel seisab meil selle nädala lõpuks õues mitu puuriita rohkem, suur hulk puid on juurde lõhutud, üks väike sein on karkassi-villa-tuuletõkke all, elekter läbi palkide veetud, suur sein poolenisti tehtud, muru niidetud, loomadele veel värsket heina tehtud, et ei peaks talveheina kallale veel minema, igaks õhtuks rohi ees, kanadele-kukele aed, mitu vagu kartuleid rohitud, 10 kg maasikaid sügavkülmas (küll ema abiga!)... no ja siis veel laager... ja mõned muud üritused... ja lapsed on ka hoitud olnud...