.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, mai 30, 2013

Koostanud J.Koplimets "Ühe küla elu. Prandi küla lood" (mai II)

Ühel neljapäeval kogukonnamajas teisi perekohvikulisi oodates sorisin sealses raamaturiiulis ja leidsin raamatu "Ühe küla elu. Prandi küla lood". See sai peaaegu ühe jutiga läbi loetud. Raamat koosneb küla lühikesest ajaloost ning seejärel enamuse talude elanike, endiste elanike või nende järeltulijate meenutustest.

Üldiselt on kõik lood sarnased- inimesed said/ostsid talu/maa Prandi külas, lõid pere, tuli sõda, võttis mehed ja laastas küla, ehitati, taastati... tuli uus sõda... laastas... tuli Vene aeg... Tohutu vaev, mida inimesed nägid, et igapäevast leiba lauale tuua ja kuidas riigivõimu vahetumise või sõja tõttu kõigest järsku ilma jäädi. Väljaostetud talude kaotamine...

Sellised lood on ühte pidi masendavad, kuid minu jaoks just motiveeriv- me saame praegu hakkama! Nende aegadega võrreldes ei ole meil ju miskit hullu.

Kogu raamat meenutas pidevalt ka vanaema jutustusi ja taaskord seda, kui lihtne meil praegu on... ükskõik, kui keeruline tegelikult on.

Teise olulise mõttena selle raamatu lugemisest jäi peas ketrama oma pere lugude üleskirjutamine. Kui ma lõpuks vanaema elulugu tahtsin üles kirjutada, siis ta enam ei mäletanud, kus-millal-kuidas jne asjad toimusid ja sinna see kirjutamine jäi. Endal ka polnud aega... ja tundus, et homme on ka aega... Nüüd olen targem ja värske ajaloo bakalaureusest õega võiks ju sellega hakkama saada :)

kolmapäev, mai 22, 2013

Põhjuse leiab alati!

Ma tänan kõiki, kes on huvi tundnud, et miks ma tükk aega oma ilusast maaelust pole kirjutanud. Vabanduse leiab alati, seega põhjusteks on, et:

1. Kui ma vähegi aega saan, siis tegelen nüüd talvel kirjutatu lõpetamisega, et see mõnele kirjastusele "pähe määrida". Seega loodetavasi saate siin avaldatule varsti raamatu näol lisa. Need päevad, kui ma oma kirjatööd ei lihvi, ma vähemalt mõtlen sellele...

2. Maikuu algusest on meil pisike tuulerõugete laine olnud. Mathias alustas (tema lasteaiarühmas jagati neid ka esimesena). Tema jauras vaid esimesel ööl, et sügeleb. Edaspidi andsime enne magamist Zyrtacit ja elu läks ilusamaks. Kui Mathias oli Tipp ja Täpp, siis Joosep ja Maria olid Kriips ja Kraaps. Või peaaegu et rohelised lehekonnad- rohelist pinda on rohkem kui heledat. Peale selle oleme Herlendiga ilusti juba mitu ööd paaritunnise unega olnud, sest üks sügeleb ja röögib ühes ning teine teises toas. Aga me oleme ikka elusad... Ja ise ma hõiskasin Mathiase tuulerõugete ajal, et "kui sellised ongi tuulerõiged, siis võivad need mu lastel kogu aeg olla!"
Ole ettevaatlik oma soovidega... Üks lohutus on, et kui järgnevad päevad üle elame, siis ei tule see haigus neid lapsi enam kimbutama.

3. Maikuu algusest olen ennast lolliks muretsenud ja jooksnud ka küülikubeebide pärast. Talvised ja varakevadised hukkaläinud pesakonnad on hellaks teinud. Seekord sündis paari päeva jooksul umbes kümmekond pesakonda ja seegi kord polnud kõik korras. Kokku tõstsin peaaegu kõiki pesakondi. Esimest korda olin ise nii tark, et käisin mitu korda päevas pesasid kontrollimas. Nii jõudsin palju poegi üles soojendada ja kas oma või võõrasema pesasse toppida. Nüüdseks on kõik pojad juba pesadest väljas ning suurem osa selle poegimiskorra ajal sündinutes elusad. Loomulikult võib ka nüüd nendega midaiganes juhtuda, aga kriitilistest esimestest nädalatest saime üle.

Peale selle on niiiiiiiiiiii palju asju, mida PEAKS tegema, aga eeltoodud pisikesed asjad ning igapäevane elamine-olemine võtab nii palju aega.

Selle kõige tipuks on aga väga armas teada, et on tekkinud kogum inimesi, kes siinset blogi jälgivad ning kes saavad siit oma igapäevaste tegemiste (maaelu!) tegemiseks julgust. Nii see kõik mõeldud ongi!