.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, veebruar 20, 2013

5. Minu ilus elu maal (katkend)

/---/
Hommikul hakkasin kodus kiirelt koristama. Saan aru, et segamini kodu tähendab segamini sisemust... ja samas kui enda sees on kõik sassis, siis ei suuda ka kodu korras hoida. Meie puhul on lisaks veel see, et asjadel ei ole oma kohta ja mina ei usu asjade niisama paigutamisse- see tähendab asjade peitmist ja kui sul neid on pärast vaja, siis keegi ei leia... sest asjad ei ole oma kohas.
Suurimaks saavutuseks jäi see, et suutsin Mathiasele veidi ise-oma-enda-tunnet tekitada. Nimelt ostsime hiljuti kirjutuslaua. Üheks põhjuseks see, et minul on vaja kusagil tööd teha, teiseks et Mathiasel oli oma töökohta vaja. Lugemiseks ja kirjutamiseks ja joonistamiseks ikka. Kapi sahtlid saidki tema asjade jaoks. Ühes on joonistusvahendid ning teise korjasin täna kogu maja pealt kokku puzzled.
Mathias on vaene vanem vend, kes peab mängima Joosepi tasemel mänge. Sel lihtsal põhjusel, et kui Mathias joonistab, võtab Joosep pliiatsid ära, leiab lähima augu või prao, pistab pliiatsi sisse ja murrab pooleks. Nii lõbus (mitte küll Mathiasel). Mathias paneb puzzlesid kokku, Joosep topib selle tükke diivanipatjade vahele, kust nad naljaka kõlksuga maha kukuvad. Mathias tahab kääridega paberit lõigata, Joosep nõuab endale ka kääris ning leiab esimese lõikamisele mittekuuluva asja ning hakkab seda hakkima.
Siiani ongi tulemus olnud see, et Mathias lihtsalt ei saa teha kätt ja mõistust harjutavaid tegevusi, mis tema vanusele kohased oleksid. Nüüd on sellel lõpp ja Mathias saab kirjutuslaua ääres kõike seda teha. Täna istus ta pool õhtut ja joonistas omaette.
Selle mure lahendamisele aitas kaasa, et paar päeva tagasi andis lasteaias kasvataja mulle kaasa suure seinamaali Mathiase kunstiteosega ja ütles, et poiss oli mõnuga joonistanud. Seletasin talle ka, milline terror kodus Mathiase joonistamisi saadab... ja siis saingi aru, et nii ei saa. Joosep teeb seda, mida tema vanuses tehakse, vanemate asi on korraldada asi nii, et ka vanem laps saaks oma õiglase osa. Nüüd saabki!

/---/
Poisid olid täna koju jõudes jällegi kallistamis-lainelises tujus. See vaheldus küll asjade loopimisega (mis ilmselgelt tähendas hoopis kalli-vajadust). Miks me kõik ei võiks õppida ilusti õigel ajal ütlema, kui on kallistust vaja? Maailm muutuks kohe lihtsamaks ja ilusamaks kohaks.