.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

pühapäev, veebruar 17, 2013

4. Minu ilus elu maal (katkend)

/---/
Jah, mu lapsed on linnas hallatavad. Saan nendega koos kõik asjad tehtud. Isegi riiete proovikabiini endale riideid proovima mahub kolme lapsega. Proovitud! Samuti kaubamaja WCsse beebit söötma. Kolme lapsega. Keegi küll liigutada ei saa, aga kui uks lukku panna, siis pole hullu.
Sellegi poolest ei ole see kõik lihtne. Selline poe- või asjaajamisretk tähendab, et mu tähelepanu on kogu aeg täielikult lastele koondunud. Pidevalt tuleb ennetada seda, mis neil pähe tuleb, ennetada igavust, karjumist, asjade loopimist, teineteise kiusamist... ja siis veel samal ajal omad asjad ära ajada.
Autosse jõudnult, kui kõik on turvarihmatud, tundub kui paradiis!
Üks viimaseid tippsaavutusi mu enda jaoks oli peale lasteaiapäeva väsinud lastega KMAsse ID-kaarte taotlema minna. Loomulikult oli mul eeltöö väga hästi tehtud- lastel fotograafi juures fotod, ankeedid täidetud, riigilõiv makstud ja tõend selle kohta prinditud... ja kohapeal tuli välja, et ametnik peab kõik käsitsi uuesti arvutisse trükkima, prindib seejärel sealt uuesti mu avaldused välja ja ma pean need uuesti allkirjastama. Oeh! E-riik või asi!
Esimese asjana sai Mathias muidugi ametniku käest nähvata, et ta laualt pastakat ei võtaks. Olen näinud ka, et sellises olukorras ulatatakse hoopis lapsele paber, et ta saaks oma aega sisustada joonistamisega. No saime aru, et see ei ole selline koht! Mingi aja rääkisime juttu. Siis hakkas mööda maad roomamise faas. Mängisime toolidega laeva ja mõne aja olid poisid nõus toolidel istuma, kuna said piraate mängida. Varsti hakkas Maria käuksuma, seega haarasin tema käe otsa ja hakkasin turvahälliga kiigutama. See andis Joosepile vabamad käed ringi joosta. Oeh!
Ja siis terve see aeg ma ootasin, millal keegi mu kallal vinguma hakkab, et lapsed on liiga lärmakad. Miks ma ennast kogu aeg kõikjal süüdi pean tundma, kui lapsed kaasa võtan? Las oleks pidanud lapsed jätma lasteaeda selleks ajaks, kui ise linnas asju ajan? Või autosse ootama?
Kas see on vaid minu kiiks või tundub, et lapsed ei ole meie ühiskonnas jätkuvalt teretulnud liikmed? Kadestavalt panevad õhkama jutud riikidest, kus lapsed ongi kõikjal kaasas ja seda peetakse normaalseks. Lapsed näevad algusest saadik ümbritsevat elu, mida nende vanemad elavad, mitte ei hüppa teiste sekka siis, kui inimeseks saavad (ehk siis käskudele-keeldudele paremini alluvad).
/---/

2 Arvamused:

  • At 7:44 PM, november 21, 2014, Blogger Diversity said…

    Igatahes praegu on täiesti võimalik saata digiallkirjastatud taotlus koos skaneeritud foto ja maksekorralduse koopiaga e-maili teel. Lihtne ja mugav :)

     
  • At 12:44 AM, detsember 21, 2014, Anonymous Anonüümne said…

    Nii huvi pärast, kus riikides suhtutakse lastesse normaalsemalt, kui meie riigis? Muidu laps ei käuksu, vaid annab teada turvahällis, kas tal on palav, kõht tühi, märg olemine, miski hirmutas, lihtsalt üleväsinud. Vahel aitab ka lihtsalt lapse sülle võtmisest.

     

Postita kommentaar

<< Home