.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, veebruar 14, 2013

2. Minu ilus elu maal

Kui pereemal on kurb-paha-pingeline, siis on kõigil teistel ka!
Nii on see minu arust igas peres. Vähemalt sellistes, kus naisel vähemalt mingigi koht on, rääkimata sellistest, kus naistest hoolitakse nii, nagu minu meestekamp seda teeb.
Ma tunnen, et asjad hakkavad üle pea kokku jooksma. Pere tööde ja rahade planeerimine tundub lihtsalt igast otsast kokku jooksvat. Praegu läheneb kell südaööle ja ma sain esimest korda arvuti taha, et veidi tööd teha. Mathias käis täna lasteaias, aga Joosep ja Maria olid ikka kodus, seega ajaliselt see mulle midagi juurde ei aidnud. Vaimselt küll, sest saime koos Joosepiga päris palju nö kvaliteetaega veeta. Ta ei pidanud mind suure vennaga jagama. Eks pere keskmine kipub ikka vaeslapse rolli jääma, sest vanim oskab endale tähelepanu küsida ja noorim ei jäta ka oma vajadusi enda teada. Joosep tundub aga alati selline rahulik ja leplik... ja nii ongi lihtne tema soove ignoreerida. Pärast aga tuleb see tegemata töö ikka ära teha, sest kui õigel ajal lapsega ei tegele, tulevad tagasilöögid igal juhul.
Kariniga rääkisime täna lastekasvatusest. Neil oli töö juures teemaks, et keegi oli sünnipäeval käinud ja seal üks lapsevanem polnud oma lapsi keelanud... Karin ütles, et tänu minu lastele sai ta vastanduda enamusele töökaaslastest- lapsed on lapsed! Mingil üritusel sa võid neid keelata, aga lapsed ei pane seda mängides tähelegi. Võib-olla lapsevanema arvates lapsed ei teinudki veel midagi hullu, kuid vallalise või lastetu arvates olid nad ammu ülekäte, sest ei käitunud nagu täiskasvanud.
Miks me ootame nii tihti lastelt, et nemad suudaksid oma mõne eluaasta jooksul omandada täiskasvanu käitumise, aga me ise ei suuda lastega enam samastuda? Me oleme lapsed olnud ja ei saa neist aru. Lapsed pole kunagi täiskasvanud olnud ja peavad meie maailmas hakkama saama?
Harjutan hoolega endast välja väga halba reaktsiooni, kui lasen ka ise võõrastel inimestel kujundada oma suhtumist oma lastesse. Näiteks viimati kolme väsinud lapsega Pärnus Ülejõe Selveris kogu perele nädala toiduvaru ostes sain järjekordse šoki osaliseks. Ja ma ei teinud midagi!
Nimelt tegelesin maksmisega ja püüdsin asju kotti toppida, samal ajal kui Maria nuttis ja Joosep hoolega kõike kärusse pakitut uuesti välja loopis. Mathias oli apteegi uksel ja astus sisse-välja. Ta ei katsunud midagi, ei lõhkunud midagi. Loomulikult olin rahul, et mu neljane oskab nii hästi käituda ja tegelesin kahe noorema ning pere toiduvarudega.
Mõne hetke pärast nägin, et tagant ruumist ilmus välja vanemapoolne apteeker.
„Kas see on sinu arust naljakas?“ütles ta lapsele ja Mathias tuli seejärel joostes minu juurde.
„Vaadake ikka ka oma lapse järele!“ käratas see naine mulle üle poe!
„Vaatangi ju!“ nähvasin vastu, kuigi olin nii pingeliselt oma asjaajamistes sees, et tegelikult ei saanud toimunust aru. Seejärel käskisin Mathiasel loomulikult enda juures olla, ei lubanud rohkem pahandust teha, korjasin kiirelt oma ostud kottidesse ja kärusse ning peaaegu tassisin lapsed poest välja. No et nad rohkem kogu sellele poerahvale halba ei saaks teha.
„Miks see tädi nii kuri oli,“ kostus tagant istmelt vaikne hääleke, kui olin lapsed-ostud suutnud autosse mahutada. Seejärel sain aru, mida ma jälle teinud olin.
Ma küll ei karjunud lapse peale, ega läinud kibestunud apteekri kärkimisega kaasa... aga see viis mind endast välja. Oli tunne, et mu laps ei oska avalikult üldse käituda, häbistas mind teiste poesolijate ees.
Ja tegelikult- laps oli lihtsalt apteegi uksel kõlkunud, sest see piiksus iga kord, kui ta ennast liigutas. Laps uuris põnevad ja arusaamatut asja. Avastas maailma.
Ja siis tuli kuri täiskasvanud. Laps segas tema olemist. Midaiganes eriti olulist ta seal taga ruumis tegi.
Ma oleks seal autos peaaegu nutma hakanud. Niigi on kolme lapsega poes käimine pingeline. Kõik peab olema paigas- pead teadma, mida otsid, kuidas keelduda kõigest, mida neljane sinu juurde toob ja mille järgi kahene käsi sirutab, beebi peab olema söönud, et vastu pidada, kõik kärusse tõstetu tuleb seal hoida, kuigi kahene annab oma parima, et kõik asjad poepõrandale puistata... ja kui järjekord on seistud ja asjade kassast läbilöömise ajal lapsed ühes kohas kinni hoitud, saabub õnnis maksmishetk, mis lubab paradiisina tunduvat poest lahkumist. Ning hetk enne paradiisi otsustab üks kibestunud klähvija kõik ära rikkuda.
Nutmise asemel istusin ja hingasin sügavalt. Seletasin Mathiasele, et ta ei teinud midagi valesti. See tädi oli lihtsalt pahas tujus.
Mõtlesin, mida ma teen? Lähen ja ütlen, mida asjast arvan, korraldan skandaali, kuidas mulle ülekohut tehti? Või rahustan last, lähen koju ja unustan kõik?
Kas sellised juhtumid ununevad? Mõnigi kord pärast järele mõeldes saad küll aru, et poleks pidanud nii emotsionaalselt reageerima. Teisalt- kui ei ütle, mis arvad, siis ei saa ka teine pool teada.
Mina otsustasin seekord vaikida. Ma mõtlesin terve tee ehk nelikümmend kilomeetrit koju, et kas ma tegin õigesti? Kas ma kaitsesin oma last parimal viisil? Jah, ma arvan, et seekord kaitsesin. Kui ma oleks tagasi läinud, poleks see lugu kindlasti paremaks läinud ja oleksin veel tigedam olnud. Isegi kui ma seda teadlikult laste peal välja ei ela, siis lapsed teavad, kui ema on tige. Ja siis neil on paha.
Oma kolmekümne aasta jooksul olen õppinud, et inimesed ei muutu väga palju. See tähendab ka, et kui ma oleksin läinud õiglust majja looma, poleks see tolle naise elus midagi muutnud. Oleks pärast kodus rääkinud, kuidas üks hull paljulapseline ei suuda oma pärdikuid korrale kutsuda, imelikud lapsed tahavad maailma uudistada.

Selliste olukordade peale käivitub mul emainstinkti alalhoidev ja kaitsev osa- isegi kui ise olen väga väsinud, haiget saanud, tige, haavunud, siis välise rünnaku puhul muutub laste kaitsmine esmatähtsaks. Kuigi enne oleksin peale poest tulemist nende kallal vist veel terve tee iga asja kallal täitanud-käskinud-keelanud, siis nüüd suutsin oma lapsi jälle näha lapselikul pilgul.

Nad on lapsed! Kui täiskasvanud ei suuda ennast laste lainele häälestada ja seletusi-põhjuseid leida, siis mida me lastelt ootame? Kui täiskasvanud ei kontrolli laste juures oma tundeid (hoolimata läbitud koolitustest, loetud raamatutest jne), siis kuidas peab seda suutma neljane?

Tänase kriisile lähenemise tunde toovad lähemale aga kõik tegemata tööd. Isegi kui ma oma lapsi väga mõistan, siis südaööl arvutisse jõudmine on ikka närvesööv. Mul on praegu käsil väga mitu raamatut ja see tähendab hunnikut inimesi, kes kõik mu peas elavad ja välja tahavad. Putru keetes mõtlen välja lehekülje ühest raamatust, klotsidega mängides hakkab elama pilt teisest raamatust, lapse kõrval voodise lebades ja ta und oodates rivistuvad sõnad järgmise raamatu jaoks... ja see kõik jääb kirja panemata, sest südaööl arvutisse jõudes enam ei oska-saa-mäleta.
Pere finantsolukord vajab ka analüüsimist. Ma olen elu jooksul väga erinevaid finantsolukordi läbi elanud. Sellegi poolest Kalade tähtkujus sündinud inimesena ei ole raha minu jaoks kunagi teema olnud, küll aga selle puudumine. Laste saamist ei saa ainuisikuliselt valida. See sõltub nii paljust. Seega usun, et igale lapsevanemale on tema lapsed antud põhjusega ja iga laps tuleb oma õigete vanemate juurde.
Vana kulunud lause- lapsed on õnnistus!
Minu kadunud vanaema korrutas, et naisel mees võib olla, aga laps peab olema.
Ma tean laste ootamise tunnet. Seda enam rõõmustan, et Herlendiga oleme oma lapsed nii lihtsalt ja planeeritult ja probleemideta saanud. Järelikult kõik sobis!
Lastega koos tuleb aga vastutus. Seega peab nüüd rahast ka rohkem mõtlema. Ma usun ka õpetust, et kui Jumal annab lapse, annab ta ka leiva. Selliste õpetuste täitumise eelduseks on aga inimese oma vastutus ja tegutsemine.

Järelikult pere ülalpidamiseks peaksin suutma rohkem tööd teha. Kirjutamine... loomad... Küülikutega on viimased paarituslained olnud peaaegu nulliring.
Oma esimese romaani „Homme on ka päev“ ilmumist ootan aga juba peaaegu aasta. Nüüdseks lubati märtsi lõpus või aprillis. See tähendab ka raha kaks kuud pärast seda. Selle eest aga tahtsime ehitada ja lambad lõpuni kinni maksta. Nüüd kui maad ostma hakata, peab aga hoopis selle tasumisele mõtlema.

Aastate jooksul on läbiproovitud, et kriitilisemal rahalisel perioodil tuleb teha eelarvet! Tegelikult võiks seda ju alati teha, lootuses et see päästab kriitilisema perioodi saabumisest. Praegu on aga rahaliselt keerulisel perioodi jätkuvalt ka ajaline pankrot, seega püüan novembrist saadik pere finantsplaani paika panna.
Nüüd jäävadki kõik kirjutamised ja aruandmised pooleli ja hakkan sisestama meie pere detsembrikuu kulutusi.

1 Arvamused:

  • At 1:52 PM, märts 29, 2013, Blogger Krissumissu said…

    Väga tore blogi !
    Mõni asi ajab teinekord jah väga vihaseks, et tahaks kohe midagi vastu öelda ja klaarida. Kui oled aga öelnud kõik välja, siis hiljem avastad, et rahu see ei too. Aga kui lähed vaatad teise inimese pilgu läbi, siis ka tema võis olla väsinud, raske tööpäev, püüdis keskenduda, et kiireid asju lõpetada ja kui iga 10 minutitagant mõni 4ne seal piiksutab siis lõpuks läks ütlema seda, mis asjast arvab. Kahjuks sattusid see sina olema. Ma olen ka tühjatähja pärast saanud. Ükskord üritasin lapsteväljaku väravat lahti saada, lund oli nii palju, et möllasin 5 minutit. Lõpuks mingi mutt möödaminnes õiendas midagi, ma ei jõudnud reageerida aga tükkaega pobisesin vihast ;) Võiks öelda, et võimalik et tegu oli vaimihaigega. Minul oli aga tuju rikutud.

    Aga minu unistus oleks lambafarm ja jänkud, edu !

     

Postita kommentaar

<< Home