.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, veebruar 13, 2013

1. Minu ilus elu maal

Tänase päeva teema on maa!
Meie majaga oli kaasas 0,6 hektarit maad. Talu ülejäänud maad müüdi eraldi üleeelmise omaniku poolt. Ilmselgelt oleme esimesest hetkest alates mõelnud sellele, kuidas seda maad tagasi saada. Loomulikult ostes. Aga kuidas? Raha meil sellise asja jaoks ju ei ole. Rikast Ameerika onu ka mitte.
Sellegi poolest on nüüdseks avanenud umbes 12 hektari maa ostmise raha laenata. Me teame algusest saadik, et kui tahame loomi kasvatada, siis tuleb endale maad osta. Aga... kui praegu võtta selle jaoks uus laen, siis peaksime teoreetiliselt järgmise kahe aasta jooksul suutma 320€ kuus rohkem teenida.
Minu loogika on, et kui laen on maa ostmiseks, siis peaks see raha ka sealt tagasi tulema. Samas teavad kõik, et igasugune maaharimine ja loomakasvatus on väga pikatoimeline tegevus. Seega olemegi terve päeva mõelnud, kas me saame sellega hakkama.
Tegelikult on see vale küsimus- me saame kindlasti hakkama! Aga kuidas? Mida peaks siis ette võtma, et uus laen kinni maksta.
Tulevikus plaanime kindlasti rohkem lambaid võtta. See on üks esmane põhjus maaostuks. Samas ei suuda meie esimesed kolm utte nii kiiresti paljuneda, et saaksime oma põhikarja suurendada ja siis veel igakuist sissetulekut suurendada. Küülikutega on ka praeguseks auk sees, kuna tänu arvatavale koksidioosi haigestumisele kaotasime üle kümne pesakonna poegi.
Peale selle oli ju selle suve prioriteet välisvooder! Selleks on vaja veel lauad hööveldada, sel aastal metsast toodud palgid saagida, osta villa, tuuletõket ja igasugu muud pudi-padi, mida pärast ei näegi, aga mis maksavad palju.
Aga me saame hakkama! Ma ei tea veel kuidas, aga saame!

Teiseks suureks teemaks on puud!
Ma ei tea, mitu aastat läheb aega, enne kui kõiki norme ja kulusid suudame adekvaatselt hinnata. Toidutegemine on minu jaoks samasugune valdkond, kus ma kunagi ei mäleta, kui palju midagi tuli panna. Pidude ajal kartulisalatit tehes helistan alati õdedele ning pannkookide jaoks otsin internetist retsepti.
Millal saab talupidamise alustamiseks internetist retsepte otsida?
Meile paluks alustuseks infot selle kohta, et kui palju meil kulub puid, kui eelnevaid varusid pole, suvi on vihmane ja enamus aega on vähemalt keegi kodus. Eelmisel aastal metsas käies arvutasime küll, aga järelikult valesti. Praeguseks on meil puud põhimõtteliselt otsas.
Loomulikult aitas sellele kaasa vihmane suvi, sest väga palju sai siis kütta. Õnneks on see talv küll eelmistest kahest veidi leebem olnud, aga kui keegi on kogu aeg kodus ja tuli all, siis puid kulub sellegi poolest. Tegelikult tundub mulle, et puude kulu erinevatel aastatel on sama olnud, ainuke vahe on selles, kui palju sooja sa selle eest saad. Ega ahju ju ikka üle ühe ahjutäie ei pane ning pliidi all põlevad puud sama kiirusega, olenemata milline temperatuur õues on. Aga külmemate ilmadega lihtsalt kütad-kütad-kütad ja siis topid endale suurema koguse riideid selga. Lastele ka.
Sel talvel me kusagile põgenema pole pidanud. Eelmisel talvel olime nädala minu vanemate juures, sest tõesti ei suutnud seda külma enam välja kannatada. Elutoas oli igal hommikul 10-14 kraadi ja päevase kütmise järel saime selle maksimaalselt 21 peale.
Praegu on seis siis selline, et õues on üks räästa all ligunenud riit ahjupuid ning üks pooltoores kuusepuude riit. Tuleb meeles pidada, et puud saaks piisava varuga tuppa kuivama toodud. Ahju ja seina vahe on kogu aeg kuivavaid puid täis. Pliidi alla tuleb kuurialustest otsida kuivemaid puutoikaid, mida niiskete kuuskedega vaheldumisi kütta. Igav ei ole!

No aga mis sa teed, kui üks rase ei viitsinud/suutnud kõiki puid õigel ajal sisse vedada. Meie peres on puudeladumine naiste töö. Kui Herlend VÄGA tahab, siis võib ta osaleda. Sama on muruniitmisega (selles võib ta osaleda vaid trimmerdades, sest selle masinaga ma veel ei tööta).
Nimelt ei saa ma aru, miks peaksin mõnusad mitmekülgset treeningut pakkuvad tööotsad vabatahtlikult mehele loovutama, kes saab niigi tööl ja mujal oma füüsilisi võimeid arendada. Sel suvel aga olin ise ka veidi laisk, tuli ju 3.augustini rase olla. Sellegi poolest suutsin enamuse puid sisse vedada ja muru oli ka enamasti niidetud.

Gerda ja Bläcku hakkavad ka vist hakkama saama. Poegadega. Need on meie toalemmikud.
Bläcku on kääbus päss, kellel on Mariaga samal päeval sünnipäev. Kuidas ma sain ta ostmata jätta? Kuna ta oli nii armas ja ma avastasin, et küülikufarmis elavad lapsed loomi peaaegu ei näegi, jäi meie uus kodanik tuppa elama. Kuna me käime loomi söötmas enamasti öösiti, siis nii ei satugi lapsed talvisel ajal väga tihti küülikute juurde. Ühel päeval aga lõgistas ja lõhkus Bläcku oma puuri kallal. Herlend oli see tark, kes arvas, et äkki on meie armsal kääbusel igav.
Loomulikult! Täiesti loogiline. Isegi farmis on nõue, et küülikupuurid tuleb nii panna, et loomad vähemalt ühte liigikaaslast näeks. Meie üliarmastatud toalemmik oli aga üksi. Kiirelt sai Herlend käsu, et küülikumajast tuleb tuua nimetu must lõvilakk. Emane.
Armastus esimesest silmapilgust. Kõik laabus.
Ristiisaks sai Mathias, kes ühel päeval lihtsalt teatas, et see must küülik on Gerda. Nii jäi!
Praegu ehitab Gerda pesa. Eks hommikul ole näha, mis tulemus on.

Nii et tulevase maavõla ja puude teemal peame edasi mõtlema. Aga me saame hakkama. Kuidas võikski läbi kukkuda talupidamine, kus elavad sellised olulised tegelased, nagu Abraham, Jakob, Sofia, Theresa ja teised. Homseks saavad ehk sõnnikukäru kummid ka Herlendi käe läbi terveks ja saan minna küülikumajja sõnnikut vedama ning loomade juurde mõtlema.

Kuigi ma tahaks väga edasi kirjutada, pean armas olema ja Herlendi magama laskma. Kell on juba 1 järgmisel päeval ja tal ju ikkagi tööpäev tulemas. See tähendab, et pean ka ise voodisse minema, et Maria endale kaissu võtta.