.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

teisipäev, veebruar 26, 2013

6. Minu ilus elu maal (katkend)

Kümme minutit sissemagamist hommikul keerab palju asju pea peale!
Teist päeva järjest viib Herlend Mathiast lasteaeda, kuna Joosep on haige ja ma ei hakka teda seega õue tassima. Tõusime meeskondlikult 7.40 asemel 7.50, mis tähendab, et magasime sisse selle aja, mis oli mõeldud Mathiase lasteaias riidest lahtivõtmisele. Kodust lahkudes oli neil jäänud ainult lasteaeda ja sealt Herlendi töö juurde sõitmise aeg. Aga no see kümme minutit und oli tegelikult seda väärt.
Väga külm on jälle! Õues miinus neliteist kraadi, elutoas vist sama palju. Küll plusskraadiga. Eelmine talv tuleb meelde. Siis oli kogu aeg külm, kuigi päevad otsa oli mu ametiks katlakütja.
Hommikul kiirelt tuli pliidi alla. Süütetabletid said ka otsa! Otsustasin, et praegu juurde ei osta ja hakatame ajalehtedega, mida olen peaaegu sajandeid hunnikusse korjanud ja lubanud, et varsti loen. Täna hommikul sain tänu sellele ühe eelmise aasta juunikuu Maalehe loetud. Päris huvitavad artiklid olid. Hobuste pildi rebisin välja- lastele!
Viimastel päevadeks on püsivaks lugemisvaraks saanud üks lasteraamat koduloomadest, millest poisid näitavad, kelle kõik me endale varsti võtame. Jätkuvalt on päevaplaanis tibud, poni, veel lambaid.... ja Herlendi targal ideel tuli kusagilt ka mõte- siga!
Tema oli ise see, kes kogu aeg seavõtmise mõttest keeldus ja nüüd tuli silmad maas endale lemmiklooma nuiama... või noh- jõulupraadi!
Ei tea, kas sellistel lastel on lihtsam elu, kes ei pea endale lemmikloomi nuiama, sest vanemad koguvad niigi koju kõik loomad? Mul endal on lapsepõlvest meeles, kuidas ma ka siis tahtsin kõik loomad koju tuua. Ühe kutsika tõin, vanemad käskisid tagasi viia. Siis korjasin kilekotitäie tigusid, jälle käsiti kaugele ära viia. No mis elu see on!
Aga küülikud mul olid.
/---/

kolmapäev, veebruar 20, 2013

5. Minu ilus elu maal (katkend)

/---/
Hommikul hakkasin kodus kiirelt koristama. Saan aru, et segamini kodu tähendab segamini sisemust... ja samas kui enda sees on kõik sassis, siis ei suuda ka kodu korras hoida. Meie puhul on lisaks veel see, et asjadel ei ole oma kohta ja mina ei usu asjade niisama paigutamisse- see tähendab asjade peitmist ja kui sul neid on pärast vaja, siis keegi ei leia... sest asjad ei ole oma kohas.
Suurimaks saavutuseks jäi see, et suutsin Mathiasele veidi ise-oma-enda-tunnet tekitada. Nimelt ostsime hiljuti kirjutuslaua. Üheks põhjuseks see, et minul on vaja kusagil tööd teha, teiseks et Mathiasel oli oma töökohta vaja. Lugemiseks ja kirjutamiseks ja joonistamiseks ikka. Kapi sahtlid saidki tema asjade jaoks. Ühes on joonistusvahendid ning teise korjasin täna kogu maja pealt kokku puzzled.
Mathias on vaene vanem vend, kes peab mängima Joosepi tasemel mänge. Sel lihtsal põhjusel, et kui Mathias joonistab, võtab Joosep pliiatsid ära, leiab lähima augu või prao, pistab pliiatsi sisse ja murrab pooleks. Nii lõbus (mitte küll Mathiasel). Mathias paneb puzzlesid kokku, Joosep topib selle tükke diivanipatjade vahele, kust nad naljaka kõlksuga maha kukuvad. Mathias tahab kääridega paberit lõigata, Joosep nõuab endale ka kääris ning leiab esimese lõikamisele mittekuuluva asja ning hakkab seda hakkima.
Siiani ongi tulemus olnud see, et Mathias lihtsalt ei saa teha kätt ja mõistust harjutavaid tegevusi, mis tema vanusele kohased oleksid. Nüüd on sellel lõpp ja Mathias saab kirjutuslaua ääres kõike seda teha. Täna istus ta pool õhtut ja joonistas omaette.
Selle mure lahendamisele aitas kaasa, et paar päeva tagasi andis lasteaias kasvataja mulle kaasa suure seinamaali Mathiase kunstiteosega ja ütles, et poiss oli mõnuga joonistanud. Seletasin talle ka, milline terror kodus Mathiase joonistamisi saadab... ja siis saingi aru, et nii ei saa. Joosep teeb seda, mida tema vanuses tehakse, vanemate asi on korraldada asi nii, et ka vanem laps saaks oma õiglase osa. Nüüd saabki!

/---/
Poisid olid täna koju jõudes jällegi kallistamis-lainelises tujus. See vaheldus küll asjade loopimisega (mis ilmselgelt tähendas hoopis kalli-vajadust). Miks me kõik ei võiks õppida ilusti õigel ajal ütlema, kui on kallistust vaja? Maailm muutuks kohe lihtsamaks ja ilusamaks kohaks.

pühapäev, veebruar 17, 2013

4. Minu ilus elu maal (katkend)

/---/
Jah, mu lapsed on linnas hallatavad. Saan nendega koos kõik asjad tehtud. Isegi riiete proovikabiini endale riideid proovima mahub kolme lapsega. Proovitud! Samuti kaubamaja WCsse beebit söötma. Kolme lapsega. Keegi küll liigutada ei saa, aga kui uks lukku panna, siis pole hullu.
Sellegi poolest ei ole see kõik lihtne. Selline poe- või asjaajamisretk tähendab, et mu tähelepanu on kogu aeg täielikult lastele koondunud. Pidevalt tuleb ennetada seda, mis neil pähe tuleb, ennetada igavust, karjumist, asjade loopimist, teineteise kiusamist... ja siis veel samal ajal omad asjad ära ajada.
Autosse jõudnult, kui kõik on turvarihmatud, tundub kui paradiis!
Üks viimaseid tippsaavutusi mu enda jaoks oli peale lasteaiapäeva väsinud lastega KMAsse ID-kaarte taotlema minna. Loomulikult oli mul eeltöö väga hästi tehtud- lastel fotograafi juures fotod, ankeedid täidetud, riigilõiv makstud ja tõend selle kohta prinditud... ja kohapeal tuli välja, et ametnik peab kõik käsitsi uuesti arvutisse trükkima, prindib seejärel sealt uuesti mu avaldused välja ja ma pean need uuesti allkirjastama. Oeh! E-riik või asi!
Esimese asjana sai Mathias muidugi ametniku käest nähvata, et ta laualt pastakat ei võtaks. Olen näinud ka, et sellises olukorras ulatatakse hoopis lapsele paber, et ta saaks oma aega sisustada joonistamisega. No saime aru, et see ei ole selline koht! Mingi aja rääkisime juttu. Siis hakkas mööda maad roomamise faas. Mängisime toolidega laeva ja mõne aja olid poisid nõus toolidel istuma, kuna said piraate mängida. Varsti hakkas Maria käuksuma, seega haarasin tema käe otsa ja hakkasin turvahälliga kiigutama. See andis Joosepile vabamad käed ringi joosta. Oeh!
Ja siis terve see aeg ma ootasin, millal keegi mu kallal vinguma hakkab, et lapsed on liiga lärmakad. Miks ma ennast kogu aeg kõikjal süüdi pean tundma, kui lapsed kaasa võtan? Las oleks pidanud lapsed jätma lasteaeda selleks ajaks, kui ise linnas asju ajan? Või autosse ootama?
Kas see on vaid minu kiiks või tundub, et lapsed ei ole meie ühiskonnas jätkuvalt teretulnud liikmed? Kadestavalt panevad õhkama jutud riikidest, kus lapsed ongi kõikjal kaasas ja seda peetakse normaalseks. Lapsed näevad algusest saadik ümbritsevat elu, mida nende vanemad elavad, mitte ei hüppa teiste sekka siis, kui inimeseks saavad (ehk siis käskudele-keeldudele paremini alluvad).
/---/

laupäev, veebruar 16, 2013

3. Minu ilus elu maal (katkend)

Herlendile räägiti täna jälle, et miks me ikka seda maad osta tahame ja endale veel ühe laenu võtta. Selle asemel võiks hoopis maja ehitada. Et me ikka ehitame nii aeglaselt.
Meil on jah siinse elu alustamisega üks väike mure- me pole aastakümneid raha korjanud, selleks et siin nüüd alustada. Me püüame oma igapäevase teenistuse kõrvalt saada lapsed hoitud, loomad söödetud, kõigile süüa-riideid-kütust osta ja siis võimalusel veel mõnda tööd teha.
Meil ei ole mingeid hiigelsissetulekuid. Järjekordse laenu võtmine on päevakorral seetõttu, et see on edasiviiv! Viimse raha elumajja panek ei ole investeering. Eluruumid on meil elamiskõlblikud, vesi on toas, soe on ka, järelikult esmavajalik on täidetud. Loomulikult on väsitav see, et kõik on ajutine, aga see läheb üle. Praegu seisab mul küll vanaema raamaturiiul köögis seina ääres, aga mul pole erilist motivatsiooni seda raamatutega täita, sest tean, et mõne aja pärast peab see kapp nagu nii mujale kolima. Palksein kapi tagant tuleb ära lihvida ja viimistleda ning samuti tuleb köögis ajutine põrand üles võtta ja lauad maha panna.
Kõigi nende eesseisvate tööde tõttu olen püüdnud igasugu kappe-riiuleid-mahutuskohti vältida, sest see hakkaks kohe asju korjama... ja nii ongi asjad igal pool. Varsti läheb üle. Siis kui iga asja jaoks on oma koht. Ei ole mõtet asju lihtsalt kusagile ladustada, selleks et nad silme eest ära oleks. Iga asi peab saama kohe oma koha, alles siis on hästi. Ja peale selle on siis võimalik asjad pärast ka üles leida.

neljapäev, veebruar 14, 2013

2. Minu ilus elu maal

Kui pereemal on kurb-paha-pingeline, siis on kõigil teistel ka!
Nii on see minu arust igas peres. Vähemalt sellistes, kus naisel vähemalt mingigi koht on, rääkimata sellistest, kus naistest hoolitakse nii, nagu minu meestekamp seda teeb.
Ma tunnen, et asjad hakkavad üle pea kokku jooksma. Pere tööde ja rahade planeerimine tundub lihtsalt igast otsast kokku jooksvat. Praegu läheneb kell südaööle ja ma sain esimest korda arvuti taha, et veidi tööd teha. Mathias käis täna lasteaias, aga Joosep ja Maria olid ikka kodus, seega ajaliselt see mulle midagi juurde ei aidnud. Vaimselt küll, sest saime koos Joosepiga päris palju nö kvaliteetaega veeta. Ta ei pidanud mind suure vennaga jagama. Eks pere keskmine kipub ikka vaeslapse rolli jääma, sest vanim oskab endale tähelepanu küsida ja noorim ei jäta ka oma vajadusi enda teada. Joosep tundub aga alati selline rahulik ja leplik... ja nii ongi lihtne tema soove ignoreerida. Pärast aga tuleb see tegemata töö ikka ära teha, sest kui õigel ajal lapsega ei tegele, tulevad tagasilöögid igal juhul.
Kariniga rääkisime täna lastekasvatusest. Neil oli töö juures teemaks, et keegi oli sünnipäeval käinud ja seal üks lapsevanem polnud oma lapsi keelanud... Karin ütles, et tänu minu lastele sai ta vastanduda enamusele töökaaslastest- lapsed on lapsed! Mingil üritusel sa võid neid keelata, aga lapsed ei pane seda mängides tähelegi. Võib-olla lapsevanema arvates lapsed ei teinudki veel midagi hullu, kuid vallalise või lastetu arvates olid nad ammu ülekäte, sest ei käitunud nagu täiskasvanud.
Miks me ootame nii tihti lastelt, et nemad suudaksid oma mõne eluaasta jooksul omandada täiskasvanu käitumise, aga me ise ei suuda lastega enam samastuda? Me oleme lapsed olnud ja ei saa neist aru. Lapsed pole kunagi täiskasvanud olnud ja peavad meie maailmas hakkama saama?
Harjutan hoolega endast välja väga halba reaktsiooni, kui lasen ka ise võõrastel inimestel kujundada oma suhtumist oma lastesse. Näiteks viimati kolme väsinud lapsega Pärnus Ülejõe Selveris kogu perele nädala toiduvaru ostes sain järjekordse šoki osaliseks. Ja ma ei teinud midagi!
Nimelt tegelesin maksmisega ja püüdsin asju kotti toppida, samal ajal kui Maria nuttis ja Joosep hoolega kõike kärusse pakitut uuesti välja loopis. Mathias oli apteegi uksel ja astus sisse-välja. Ta ei katsunud midagi, ei lõhkunud midagi. Loomulikult olin rahul, et mu neljane oskab nii hästi käituda ja tegelesin kahe noorema ning pere toiduvarudega.
Mõne hetke pärast nägin, et tagant ruumist ilmus välja vanemapoolne apteeker.
„Kas see on sinu arust naljakas?“ütles ta lapsele ja Mathias tuli seejärel joostes minu juurde.
„Vaadake ikka ka oma lapse järele!“ käratas see naine mulle üle poe!
„Vaatangi ju!“ nähvasin vastu, kuigi olin nii pingeliselt oma asjaajamistes sees, et tegelikult ei saanud toimunust aru. Seejärel käskisin Mathiasel loomulikult enda juures olla, ei lubanud rohkem pahandust teha, korjasin kiirelt oma ostud kottidesse ja kärusse ning peaaegu tassisin lapsed poest välja. No et nad rohkem kogu sellele poerahvale halba ei saaks teha.
„Miks see tädi nii kuri oli,“ kostus tagant istmelt vaikne hääleke, kui olin lapsed-ostud suutnud autosse mahutada. Seejärel sain aru, mida ma jälle teinud olin.
Ma küll ei karjunud lapse peale, ega läinud kibestunud apteekri kärkimisega kaasa... aga see viis mind endast välja. Oli tunne, et mu laps ei oska avalikult üldse käituda, häbistas mind teiste poesolijate ees.
Ja tegelikult- laps oli lihtsalt apteegi uksel kõlkunud, sest see piiksus iga kord, kui ta ennast liigutas. Laps uuris põnevad ja arusaamatut asja. Avastas maailma.
Ja siis tuli kuri täiskasvanud. Laps segas tema olemist. Midaiganes eriti olulist ta seal taga ruumis tegi.
Ma oleks seal autos peaaegu nutma hakanud. Niigi on kolme lapsega poes käimine pingeline. Kõik peab olema paigas- pead teadma, mida otsid, kuidas keelduda kõigest, mida neljane sinu juurde toob ja mille järgi kahene käsi sirutab, beebi peab olema söönud, et vastu pidada, kõik kärusse tõstetu tuleb seal hoida, kuigi kahene annab oma parima, et kõik asjad poepõrandale puistata... ja kui järjekord on seistud ja asjade kassast läbilöömise ajal lapsed ühes kohas kinni hoitud, saabub õnnis maksmishetk, mis lubab paradiisina tunduvat poest lahkumist. Ning hetk enne paradiisi otsustab üks kibestunud klähvija kõik ära rikkuda.
Nutmise asemel istusin ja hingasin sügavalt. Seletasin Mathiasele, et ta ei teinud midagi valesti. See tädi oli lihtsalt pahas tujus.
Mõtlesin, mida ma teen? Lähen ja ütlen, mida asjast arvan, korraldan skandaali, kuidas mulle ülekohut tehti? Või rahustan last, lähen koju ja unustan kõik?
Kas sellised juhtumid ununevad? Mõnigi kord pärast järele mõeldes saad küll aru, et poleks pidanud nii emotsionaalselt reageerima. Teisalt- kui ei ütle, mis arvad, siis ei saa ka teine pool teada.
Mina otsustasin seekord vaikida. Ma mõtlesin terve tee ehk nelikümmend kilomeetrit koju, et kas ma tegin õigesti? Kas ma kaitsesin oma last parimal viisil? Jah, ma arvan, et seekord kaitsesin. Kui ma oleks tagasi läinud, poleks see lugu kindlasti paremaks läinud ja oleksin veel tigedam olnud. Isegi kui ma seda teadlikult laste peal välja ei ela, siis lapsed teavad, kui ema on tige. Ja siis neil on paha.
Oma kolmekümne aasta jooksul olen õppinud, et inimesed ei muutu väga palju. See tähendab ka, et kui ma oleksin läinud õiglust majja looma, poleks see tolle naise elus midagi muutnud. Oleks pärast kodus rääkinud, kuidas üks hull paljulapseline ei suuda oma pärdikuid korrale kutsuda, imelikud lapsed tahavad maailma uudistada.

Selliste olukordade peale käivitub mul emainstinkti alalhoidev ja kaitsev osa- isegi kui ise olen väga väsinud, haiget saanud, tige, haavunud, siis välise rünnaku puhul muutub laste kaitsmine esmatähtsaks. Kuigi enne oleksin peale poest tulemist nende kallal vist veel terve tee iga asja kallal täitanud-käskinud-keelanud, siis nüüd suutsin oma lapsi jälle näha lapselikul pilgul.

Nad on lapsed! Kui täiskasvanud ei suuda ennast laste lainele häälestada ja seletusi-põhjuseid leida, siis mida me lastelt ootame? Kui täiskasvanud ei kontrolli laste juures oma tundeid (hoolimata läbitud koolitustest, loetud raamatutest jne), siis kuidas peab seda suutma neljane?

Tänase kriisile lähenemise tunde toovad lähemale aga kõik tegemata tööd. Isegi kui ma oma lapsi väga mõistan, siis südaööl arvutisse jõudmine on ikka närvesööv. Mul on praegu käsil väga mitu raamatut ja see tähendab hunnikut inimesi, kes kõik mu peas elavad ja välja tahavad. Putru keetes mõtlen välja lehekülje ühest raamatust, klotsidega mängides hakkab elama pilt teisest raamatust, lapse kõrval voodise lebades ja ta und oodates rivistuvad sõnad järgmise raamatu jaoks... ja see kõik jääb kirja panemata, sest südaööl arvutisse jõudes enam ei oska-saa-mäleta.
Pere finantsolukord vajab ka analüüsimist. Ma olen elu jooksul väga erinevaid finantsolukordi läbi elanud. Sellegi poolest Kalade tähtkujus sündinud inimesena ei ole raha minu jaoks kunagi teema olnud, küll aga selle puudumine. Laste saamist ei saa ainuisikuliselt valida. See sõltub nii paljust. Seega usun, et igale lapsevanemale on tema lapsed antud põhjusega ja iga laps tuleb oma õigete vanemate juurde.
Vana kulunud lause- lapsed on õnnistus!
Minu kadunud vanaema korrutas, et naisel mees võib olla, aga laps peab olema.
Ma tean laste ootamise tunnet. Seda enam rõõmustan, et Herlendiga oleme oma lapsed nii lihtsalt ja planeeritult ja probleemideta saanud. Järelikult kõik sobis!
Lastega koos tuleb aga vastutus. Seega peab nüüd rahast ka rohkem mõtlema. Ma usun ka õpetust, et kui Jumal annab lapse, annab ta ka leiva. Selliste õpetuste täitumise eelduseks on aga inimese oma vastutus ja tegutsemine.

Järelikult pere ülalpidamiseks peaksin suutma rohkem tööd teha. Kirjutamine... loomad... Küülikutega on viimased paarituslained olnud peaaegu nulliring.
Oma esimese romaani „Homme on ka päev“ ilmumist ootan aga juba peaaegu aasta. Nüüdseks lubati märtsi lõpus või aprillis. See tähendab ka raha kaks kuud pärast seda. Selle eest aga tahtsime ehitada ja lambad lõpuni kinni maksta. Nüüd kui maad ostma hakata, peab aga hoopis selle tasumisele mõtlema.

Aastate jooksul on läbiproovitud, et kriitilisemal rahalisel perioodil tuleb teha eelarvet! Tegelikult võiks seda ju alati teha, lootuses et see päästab kriitilisema perioodi saabumisest. Praegu on aga rahaliselt keerulisel perioodi jätkuvalt ka ajaline pankrot, seega püüan novembrist saadik pere finantsplaani paika panna.
Nüüd jäävadki kõik kirjutamised ja aruandmised pooleli ja hakkan sisestama meie pere detsembrikuu kulutusi.

kolmapäev, veebruar 13, 2013

1. Minu ilus elu maal

Tänase päeva teema on maa!
Meie majaga oli kaasas 0,6 hektarit maad. Talu ülejäänud maad müüdi eraldi üleeelmise omaniku poolt. Ilmselgelt oleme esimesest hetkest alates mõelnud sellele, kuidas seda maad tagasi saada. Loomulikult ostes. Aga kuidas? Raha meil sellise asja jaoks ju ei ole. Rikast Ameerika onu ka mitte.
Sellegi poolest on nüüdseks avanenud umbes 12 hektari maa ostmise raha laenata. Me teame algusest saadik, et kui tahame loomi kasvatada, siis tuleb endale maad osta. Aga... kui praegu võtta selle jaoks uus laen, siis peaksime teoreetiliselt järgmise kahe aasta jooksul suutma 320€ kuus rohkem teenida.
Minu loogika on, et kui laen on maa ostmiseks, siis peaks see raha ka sealt tagasi tulema. Samas teavad kõik, et igasugune maaharimine ja loomakasvatus on väga pikatoimeline tegevus. Seega olemegi terve päeva mõelnud, kas me saame sellega hakkama.
Tegelikult on see vale küsimus- me saame kindlasti hakkama! Aga kuidas? Mida peaks siis ette võtma, et uus laen kinni maksta.
Tulevikus plaanime kindlasti rohkem lambaid võtta. See on üks esmane põhjus maaostuks. Samas ei suuda meie esimesed kolm utte nii kiiresti paljuneda, et saaksime oma põhikarja suurendada ja siis veel igakuist sissetulekut suurendada. Küülikutega on ka praeguseks auk sees, kuna tänu arvatavale koksidioosi haigestumisele kaotasime üle kümne pesakonna poegi.
Peale selle oli ju selle suve prioriteet välisvooder! Selleks on vaja veel lauad hööveldada, sel aastal metsast toodud palgid saagida, osta villa, tuuletõket ja igasugu muud pudi-padi, mida pärast ei näegi, aga mis maksavad palju.
Aga me saame hakkama! Ma ei tea veel kuidas, aga saame!

Teiseks suureks teemaks on puud!
Ma ei tea, mitu aastat läheb aega, enne kui kõiki norme ja kulusid suudame adekvaatselt hinnata. Toidutegemine on minu jaoks samasugune valdkond, kus ma kunagi ei mäleta, kui palju midagi tuli panna. Pidude ajal kartulisalatit tehes helistan alati õdedele ning pannkookide jaoks otsin internetist retsepti.
Millal saab talupidamise alustamiseks internetist retsepte otsida?
Meile paluks alustuseks infot selle kohta, et kui palju meil kulub puid, kui eelnevaid varusid pole, suvi on vihmane ja enamus aega on vähemalt keegi kodus. Eelmisel aastal metsas käies arvutasime küll, aga järelikult valesti. Praeguseks on meil puud põhimõtteliselt otsas.
Loomulikult aitas sellele kaasa vihmane suvi, sest väga palju sai siis kütta. Õnneks on see talv küll eelmistest kahest veidi leebem olnud, aga kui keegi on kogu aeg kodus ja tuli all, siis puid kulub sellegi poolest. Tegelikult tundub mulle, et puude kulu erinevatel aastatel on sama olnud, ainuke vahe on selles, kui palju sooja sa selle eest saad. Ega ahju ju ikka üle ühe ahjutäie ei pane ning pliidi all põlevad puud sama kiirusega, olenemata milline temperatuur õues on. Aga külmemate ilmadega lihtsalt kütad-kütad-kütad ja siis topid endale suurema koguse riideid selga. Lastele ka.
Sel talvel me kusagile põgenema pole pidanud. Eelmisel talvel olime nädala minu vanemate juures, sest tõesti ei suutnud seda külma enam välja kannatada. Elutoas oli igal hommikul 10-14 kraadi ja päevase kütmise järel saime selle maksimaalselt 21 peale.
Praegu on seis siis selline, et õues on üks räästa all ligunenud riit ahjupuid ning üks pooltoores kuusepuude riit. Tuleb meeles pidada, et puud saaks piisava varuga tuppa kuivama toodud. Ahju ja seina vahe on kogu aeg kuivavaid puid täis. Pliidi alla tuleb kuurialustest otsida kuivemaid puutoikaid, mida niiskete kuuskedega vaheldumisi kütta. Igav ei ole!

No aga mis sa teed, kui üks rase ei viitsinud/suutnud kõiki puid õigel ajal sisse vedada. Meie peres on puudeladumine naiste töö. Kui Herlend VÄGA tahab, siis võib ta osaleda. Sama on muruniitmisega (selles võib ta osaleda vaid trimmerdades, sest selle masinaga ma veel ei tööta).
Nimelt ei saa ma aru, miks peaksin mõnusad mitmekülgset treeningut pakkuvad tööotsad vabatahtlikult mehele loovutama, kes saab niigi tööl ja mujal oma füüsilisi võimeid arendada. Sel suvel aga olin ise ka veidi laisk, tuli ju 3.augustini rase olla. Sellegi poolest suutsin enamuse puid sisse vedada ja muru oli ka enamasti niidetud.

Gerda ja Bläcku hakkavad ka vist hakkama saama. Poegadega. Need on meie toalemmikud.
Bläcku on kääbus päss, kellel on Mariaga samal päeval sünnipäev. Kuidas ma sain ta ostmata jätta? Kuna ta oli nii armas ja ma avastasin, et küülikufarmis elavad lapsed loomi peaaegu ei näegi, jäi meie uus kodanik tuppa elama. Kuna me käime loomi söötmas enamasti öösiti, siis nii ei satugi lapsed talvisel ajal väga tihti küülikute juurde. Ühel päeval aga lõgistas ja lõhkus Bläcku oma puuri kallal. Herlend oli see tark, kes arvas, et äkki on meie armsal kääbusel igav.
Loomulikult! Täiesti loogiline. Isegi farmis on nõue, et küülikupuurid tuleb nii panna, et loomad vähemalt ühte liigikaaslast näeks. Meie üliarmastatud toalemmik oli aga üksi. Kiirelt sai Herlend käsu, et küülikumajast tuleb tuua nimetu must lõvilakk. Emane.
Armastus esimesest silmapilgust. Kõik laabus.
Ristiisaks sai Mathias, kes ühel päeval lihtsalt teatas, et see must küülik on Gerda. Nii jäi!
Praegu ehitab Gerda pesa. Eks hommikul ole näha, mis tulemus on.

Nii et tulevase maavõla ja puude teemal peame edasi mõtlema. Aga me saame hakkama. Kuidas võikski läbi kukkuda talupidamine, kus elavad sellised olulised tegelased, nagu Abraham, Jakob, Sofia, Theresa ja teised. Homseks saavad ehk sõnnikukäru kummid ka Herlendi käe läbi terveks ja saan minna küülikumajja sõnnikut vedama ning loomade juurde mõtlema.

Kuigi ma tahaks väga edasi kirjutada, pean armas olema ja Herlendi magama laskma. Kell on juba 1 järgmisel päeval ja tal ju ikkagi tööpäev tulemas. See tähendab, et pean ka ise voodisse minema, et Maria endale kaissu võtta.