.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

reede, märts 30, 2012

Pärnu arstid ja kiirabi

Viimastel kuudel on mul olnud suurepärane võimalus koguda hunnik kogemusi ja emotsioone seoses Pärnu arstidega- nii kiirabis kui haiglas.
Olulisim teadmine, mis olen neilt "kohtumistelt" saanud, on see, et mul on imelik laps, kes kardab arste!!!
Ma ei ole jõudnud oma kaebustega veel õigesse kohta ehk arvatavasti haigla juhtkonnani. Seega ei hakka ka siin midagi nimeliselt kaebama. Üldiselt öeldes on aga mind tõsiselt masendanud olukord, kus 3-aastase lapsega arsti juurde minnes ei ole arstil aega lapsele korraks otsa vaadata, enne kui igasugu vidinatega uurima hakatakse. Ja kui siis laps selle peale kartma hakkab (minu oma vähemalt nii teeb!), siis hakkab arst veel õiendama, et "mida sa nutad, kas ei oska siis nüüd järgi jätta!". Vot ei ole mina rahul sellise suhtumisega! Me oleme enne iga arsti juures käimist pikalt kõigest enne rääkinud, ukse taga valmistan last ette, aga kui arst ise üldse suhtlemisele kaasa ei aita, siis ei saa ma üksi midagi teha. Ja sellistest kogemustest kujunebki lapse arusaam arstist. Kuidas ma räägin järgmisel korral, et arstid on vahvad ja lähme ikka??? Nüüd Pärnu haiglale lähenedes teatabki Mathias iga kord, et "seal ongi minu paha arsti-tädi!" Kiirabis olen viimasel ajal ka käinud nii mõlema lapsega kui iseenda pärast ja... no inimese tunnet pole siiani veel olnud! Ma saan aru, et kõigil on kiire, aga kui sinuga ei jõuta tegeleda, ega pabereid valmis teha, sest "mõnel" on vaja arvutis kaarte mängida, siis see jällegi mulle ei sobi. Samuti on töötunnid ju kõigil lõpuks samad, seega normaalne suhtumine kaasinimestesse ja paar naeratust ei ole äkki palju palutud? Kui aga ametliku kaebusega hakkama saan, siis ehk saan siingi rohkem olukorda valgustada.