.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

laupäev, veebruar 26, 2011

Ehitusplatsi-Joosep!



Mathiase esimestel eluaastatel oli oluliseks märksõnaks minu magistriõpingud. Seega sai ta palju aega veeta auditooriumites või mu koduse õppimise kõrval.
Joosepi saatus tundub aga olevat ehitusplats ehk et tema näeb oma esimestel eluaastatel enamasti maja ehitust ja peab ehitusmaterjali hunniku otsas üles kasvama :)

reede, veebruar 18, 2011

Kaks nädalat... kahe-nädalane...

Joosep ongi nüüd 2-nädalane! Uskumatu, kui kiiresti see aeg on läinud!
Keegi ükspäev küsis, et kas kahega on rohkem tegemist ka. Ma ei osanud algul kohe reageeridagi, sest see tundub nii iseenesest mõistetav, et kaks last tähendab topelt tegemisi. Samas on Mathiase ja Joosepi graafikud siiani kuidagi nii sujuvalt jooknud, et mõlemaga on aega personaalselt tegeleda ja mingit tähelepanu eest võitlemist siiani veel pole.

Ühiskondlikust elust Joosep veel väga aktiivselt pole osa võtnud. Ühe korra on lauluproovis käinud ja paar korda suurel vennal lasteaias järgi. Järgmisel nädalal ootab ees esinemine Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel.

Kui lapsed õhtul magavad, siis me Herlendiga oleme korduvalt tõdenud, et me oskame ikka hirmus armsaid lapsi teha! :)

laupäev, veebruar 12, 2011

Lõpupidu käega katsutud

Täna sain lõpuks kätte oma raamatu autori eksemplarid, seega olen oma lapsukest nüüd käes ka hoidnud.

Isegi lugema unustasin ennast korraks :)

reede, veebruar 11, 2011

1.nädal



Esimene nädal möödus ülikiiresti... ja jätkuvalt õnnelikkult!
Õnnelik olemise juures on halb asi see, et kui sa oled väga õnnelik ja asjad on maksimaalselt hästi, siis saab ainult hullemaks minna :S Einoh, mul poleks midagi selle vastu, kui läheks paremaks, aga ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oleks :)

Meie must ja valge poeg käisid ükspäev koos vannis ka. Mathias küsis juba ükspäev varem, et venna temaga koos tuleks. Üldse tahab Mathias Joosepit kõikjale kaasa ja pole veel alla andnud, kuigi me igale asjale vastame, et Joosep ei saa-oska-tohi, sest ta on liiga väike.

Mind huvitab aga tõsiselt, et kas Joosep jääbki nii "tumedakarvaliseks", sest pragu on küll naljakas vaadata, kui vastandlikud meie pojad oma "värvigamma" poolest on.

teisipäev, veebruar 08, 2011

Home, sweet home!


Ehk siis väike Joosep omas voodis... ajab isegi läbi une naeratama!

Meil on kõik hästi!

Meil läheb ilusti!
Koju saime juba pühapäeval. Kõik testid olid korras.
Kodus on meil uhke vanem venna, kes muudkui kontrollib, mida väike venna teeb. Esimesel korral, kui Mathias Joosepi sülle võttis, tuli tal kohe selline karm ja tõsine nägu ette- pole see suure venna amet naljaasi midagi!



Aga Mathiase käitumise üldine märksõna on jah UHKUS oma väikese venna üle! Armukadedust pole eriti veel märganud. Aga no eks me Mathiase ärkveloleku ajal panustame nüüd ka topelt, et ta ikka märgatud oleks. Töötab! Kõik on õnnelikud!

Põhiline on aga see, et meie pisikesest Mathiasest sai päeva pealt niiiii suuuur poiss.... uskumatu! :)

pühapäev, veebruar 06, 2011

Tekki ka!


Ühel vähestest kordadest, kui Joosep ärkvel oli (väljaspool söögiaega ta tavaliselt magab... vähemalt päeval), panime ta diivanile. Mathias ronis kohe kõrvale- "venna juurde pikali!".
Järgmiseks tulid nõudmised:
"Tekki ka!"
"Patja ka!"

Ja nii nad seal kahekesi siis uurisid teineteist. Mathias veel päris ei usalda seda kaootiliselt kätega vehkivat põnni... aga tegelikult talle väga meeldis, kui Joosep tal käest kinni võttis jne.

Ja no ei teadnud mina siiani, et mul kodus niiii suur poiss juba on :)

Kuidas sünnitus läks?

Kuidas sünnitus läks?
See on viimaste päevade põhiküsimus. :) Ise küsiks ka kõigi käest.
Põhimõtteliselt olin valmis iga päev sünnitama minema juba viimase kuu aega. Kui esimene tähtaeg 2.veebruar aga ka ilma mingisuguste märkidega mööda läks, siis leppisin faktiga, et jäängi igavesti rasedaks. Aga no kuna see rasedus möödus nii kiiresti ja mul polnud lõpuni välja raske olla, ega mingeid erilisi vaevusi (v.a. puusavalu... ainuke sünnituseks valmistumise märk!!!), siis polnud probleem leppida mõttega, et see rasedus ei saagi läbi :D

Neljapäeval käisin päeval pikemalt jalutamas, õhtul lühemalt ning seejärel hakkasin peale jalutuskäiku veel koristama. Kell 2 jõudsime lõpuks voodisse. Herlend loomulikult jäi kohe magama, aga titabeebi hakkas kõhus siplema. Kui ta vaiksemaks jäi, siis hakkasid mingid väiksed valud. Iga lõpurase teab, et kui on mingigigigi valuke, siis sellest haaratakse kinni ja hakatakse ilgelt lootma. Ma ka lootsin!

Valud jätkusid... täiesti ebaregulaarselt... ootasin- ootasin... pakkisin viimased asjad kokku ja jalutasin mööda korterit. Valusam hakkas... aga ikka ebaregulaarselt. Teadsin, et selliste valudega saadetakse mind haiglast kohe koju tagasi. Kui ikka hullemaks läks ja tibu ka enam ei liigutanud, otsustasin, et ootan kl 7-ni. Siis Mathias nagu nii ärkab, viime ta maale ja ise haiglasse.

Enne kl 5 oli selge, et ma ei jõua enam oodata. Ajasin Herlendi üles ja ütlesin, et lähme! Ta vaatas mulle tükk aega otsa ja küsis, kas olen kindel.
"Ei, ma ajan sind kl 5 öösel üles selleks, et nalja teha!"
Selle peale oli ta kiirelt püsti, kohe riides, helistas Rasmusele, et see meile tuleks... ja alles autoga Pärnusse sisse jõudes sain teada, et ta polnud selleks ajaks ka ikka veel ärkvel ja ei saanud aru, et mis toimub :D

Haiglasse jõudsime u kl 6. Jätkuvalt pidevalt valutades kohe ktg alla. Beebiga kõik korras, aga... avatust 2,5 cm!!! Seda ma kartsin!!! Nii kaua valuta ära ja mitte kui midagi. Saadeti sünnitustuppa ja käsiti magada, no et kuna mingit aktiivset tegevust veel ei toimu.

Herlend jäi kohe tooli magama, mina püüdsin pikali olla, kuid üle poole tunni ei saanud. Valus oli.

Edasi on suhtkoht segane:
- aeg läks kiiresti;
- kogu aeg oli valus;
- püüdsin ise valude vahet vaadata- ei saanud aru, millal üks algas, teine lõppes... ja kui sain, siis unustasin kella vaadata;
- ajasin Herlendi üles, et ta kella vaataks... aga ma ei suutnud talle eriti järjepidevalt öelda, et millal üks valu algas ja teine lõppes;
- toodi süüa- mul oli kõht nii tühi... aga see üks lonks kohvi tuli varsti uuesti välja; (kõht oli ikka tühi!!!!);
- mingeid muid märke sünnitusest peale pidevate valude ikka ei olnud... ja valud polnud ka ikka veel regulaarsed;
- lasin u kl 9 läbi Herlendil mulle küsida selle puki, millega käia saab- esimest korda avastas personal siis uuesti mu olemasolu- ehk et nad arvasid, et ma magan!!!!;
- ma ei tea, mis ma tegin kogu see aeg, sest- ringi ma eriti kõndida ei jõudnud... palli peal proovsin mõne korra olla, aga ei meeldinud... 2 korda olin u 30 min järjest dushi all... aga rohkem ma ei tea, et mis ma tegin kogu selle 5 tundi. Dushi all laulsin igatahes Taize laule endamisi.


Kl 11 paiku tuldi siis esimest korda avatust uuesti mõõtma! Eelmise sünnituse ajal käidi avatust mõõtmas ikka väga tihedalt. Enne seda olin just jõudnud küsida, et äkki ma saaks midagi valuvaigistavat, sest tõesti on kogu aeg valus olnud.

Oh üllatust- täisavatus!!! Kiirelt komandeeriti ämmaemandada ja muud vajalikud isikud kohale. Mulle öeldi ainult, et kui tunned vajadust pressida, siis seda EI TOHI teha!!!

Tore- lõpuks on tibu kohal, nemad pole mu vastu viimased tunnid keegi huvi tundnud, seda ma ka ei tea, millega Herlend tegeles, sest ma ei mäleta- nüüd on aga ainuke käsk, et ma ei tohi pressida!!!

Üldse kõik märgid sünnitusest, mida olin üle kuu aja iga päev oodanud, tekkisid sünnituse viimases pooles. Nt eraldus limakord ja süda oli paha. Veed ei olnud lõpuni ära tulnud ja valmistuti neid avama. Nii kui lauale pikali sain ja nad mõtlesid mind torkima hakata, tulid veed ära!

Arst küsis muudkui, et millal valud tõsisemaks läksid! Ma seletasin mitu korda, et kogu aeg olid ebaregulaarsed ja minu arust oli pidevalt ühtlaselt valus. Ta ei uskunud! Seletasin uuesti! Lõpuks Herlend ütles neile, et no näiteks kl 9 läksid valud regulaarseks :D Tänan!

Edasi läks kiiresti! Kõige hullem oli esimese valu kolmas press, kui poja pea hakkas osaliselt välja tulema, aga siis ma ei jõudnud edasi pressida ja nii ta jäi seisma. Õnneks vajus ta mõne aja pärast natuke tagasi ja mul polnud enam nii valus. Teist valu tuli tükk aega oodata... aga lõpuks see tuli ja pojake sai välja pressitud.

Üleni sinine tomp anti mulle kõhule:
"Meie poja! Pisikene! Päriselt olemas..."

Eelmisel korral sellega mulle haiget tegemine lõppes ja peale poja kättesaamist ei olnud enam midagi valusat. Seekord aga oli platsenta väljumine ka paha-paha (kaalus 870 gr) ja õmblemine ka. Ütlesin ämmaemandale, kes seda tegi, et ta teeb ahiget. Ta arvas, et ta ongi karmi käega. Palusin seda mujal rakendada. :) Ehk et tegelikult oli meil siis juba lõbus. Õmblustest sain ühe sisemise õmbluse, seda imelikum, et see oli valusam kui eelmisel korral.

Seega ise istusin- astusin juba peale sünnituslaualt mahatulekut! Mathiasega ei saanud 2 nädalat korralikult istuda. Mul endal ei tehtud pärast isegi vereproovi, kuigi öeldi, et kaotasin palju verd. Seega ma ei teagi, mis peale sünnitust hg jms oli. Enne sünnitust oli hg 112.

Seega lõppkokkuvõttes sünnitasin peaaegu enamus aega seekord üksi ehk et keegi ei kontrollinud. Seega puudus mul täielik ülevaade, mis seisus sünnitus on ehk et kui kaua umbes veel jäänud on.

Kogu aeg ootasin, et tibu vajuks alla ära... seda ei juhtunud kuni lõpuni.

Seega kõik, mida ma oskasin oodata EI JUHTUNUD! Äkki oli poja käes!!!

Nabanöör oli 2 korda ümber kaela ja seetõttu oli poja sinine. Ootasin tükk aega, et ta häält teeks... ja siis hakkas sealt hale vaikne niuks-niuks. Loomulikult tuli pisar silma!!!

Nabanöör oli 95 cm. See pidi VÄGA pikk olema.

Poja tehti korda ja anti issile, kes hakkas siis kohe kõigile helistama. Kaalumise järel ma muidugi ei uskunud, et kas tõesti ütles ämmaemand 4900 gr??? Pidi ju umbes 4kg poja tulema??? Ja enne pikkuse mõõtmist tegime oma panused- ma arvasin, et 54 cm, nagu Mathias, Herlend pakkus 56 cm. Tegelikult oli 57 cm!!! Ma ostsin ekstra veel 56 nr riideid juurde, kuna mul MAthiase ajast nii väikeseid ei olnud eriti :D


Ja üldse oli siis juba kõik hästi... minul küll oli sel ajal veel tegemist platsenta ja õmblemisega, aga ikkagi vahet polnud enam- poja oli elusalt ja tervelt minu seest väljas!

Loomulikult sain kiita, et nii suure poja niiviisi ise ära sünnitasin ja ise veel nii terveks jäin. Valude ajal olin tubli olnud, et ennast käkru ei tõmmanud jne-jne.

Seega täitsa ise sünnitasin ja minuga on kõik korras. Poja puhul jälgitakse kaalus juurdevõtmist ja kollasust, kuna ta nii suur on. Tagantjärgi ma küll ei mäleta tõesti sellest sünnitusest väga palju, sest lõppkokkuvõttes läks see nii kiiresti mööda ja ma ei jõudnud mitte midagi teha oma arust (jalutada, dushi all käia ehk kõike, mis peaks sünnitusele kaasa aitama). Ja äkki oligi hea, et kogu see personal ei suutnud mind sünnitamisel segada ja ma ei pidanud lõputult ktg masina all istuma... nii sain keskenduda sünnitamisele!

Tehtud!

laupäev, veebruar 05, 2011

Joosep Kruusmann



Tere!
Mina olen Joosep. Sündisin 4.02.2011 kell 11.36, kaalusin üllatuslikult 4900 gr ja olin 57 cm pikk.
Emme ütles, et sünnitus oli täitsa teistmoodi kui suure vennaga. Kõik läks hästi ja meiega on kõik korras. Emme on igatahes paremas seisus kui peale venna sünnitamist. Kuna mul oli sündides nabanöör 2 korda ümber kaela (nagu vennalgi), siis olin algul üleni sinine. Nüüd hakkan juba värvi muutma. Mul on samasugune nöbinina, nagu vennal, aga minu juuksed on mustad. Vähemalt praegu.
Varsti saame ehk koju. Oma sugulastega saan aga arvatavasti kokku märtsikuus emme sünnipäeval!

neljapäev, veebruar 03, 2011

ESIMENE sündinud :)


Esimene minu "kahest lapsest" on nüüd sündinud ehk et MINU ELU ESIMENE RAAMAT ON ILMUNUD! Appi, ma pole enam üldse kindel, kui õnnelik ma selle üle olen. Eks seda oskan pärast öelda. Esiteks juba seetõttu, et ma enam ei mäletagi, mis ma sinna kokku kirjutasin... ma pean nüüd ise ka selle ostma ja uuesti läbi lugema :)

Rohkem infot raamatu kohta Tänapäeva kodulehelt!

Ja netipoodides vähemalt on ka juba müügil. Näiteks Apollos (ma ju loomulikult kohe kontrollisin).

Kusjuures ma pean vist Herlendi saatma endale ühte ostma... ma ei saa ju ise minna (a)