.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

pühapäev, detsember 05, 2010

"Mine ära!"

"Mine ära!" teatas Mathias issile, kui see istus tugitooli, kust Mathias meile kõigile (kujutletavaid) komme ja saia tõi.
Ise oleks ju samamoodi öelnud, kui keegi oleks sinu söögikorvi istunud :-)

Viimasel ajal on meil üldse populaarsed igasugused kujutletavad mängud. Ma ei teadnud, et 2-aastane juba nii palju fantaseerida oskab. Enne lõunaund loeme juttu, kus uneloov kadus ära. Järgmisel päeval käis Mathias kõik voodi nurgad läbi ja otsis liiva ning ühest nurgast leidis ja tõi selle raamatu pildil olevale onule, kellel uneliiv kadunud oli.

Ja teine mõnus üllatus on neljasõnalised laused. Enamasti on need stiilis: "Kas sa putru/suppi vms tahad?" (mis enamasti tähendab, et tema tahab, et ma tema käest nii küsiksin) :-)

Ja nüüd on meil vabandamine moes. Nimelt kui Mathias midagi katki teeb või miski pahasti läheb, siis tuleb ise meie juurde ja ütleb: "Lepime ära!", mis tähendab, et peame tegema musi ja kalli ja siis on kõik jälle hästi. Eks me oleme talle nii alati õpetanud... nüüd tuleb loota, et ta ei arva, et kõike võib teha, kui pärast andeks paluda. Aga no mõned täiskasvanudki arvavad, et asjad nii käivadki, et tee, aga peaasi, et pärast andeks palud ja siis on kõik hästi. Aga meie laps peab teadma, et andekspalumine toimib ikka ainult siis, kui pahad asjad juhtuvad kogemata.

Samuti jõudsime täna lõpuks fotograafi juurde. Kuigi lubasime, et teeme pilte vaid Mathiasega või pojast üksi, siis murdsime seda... ja tegime kahekesi/kolmekesi ainult kõhubeebiga pilte ka. Me lihtsalt mõtlesime, et kui Mathiast oodates ei jõudnud fotograafi juurde, siis pole aus teise lapsega teisiti käituda... aga see läks kuidagi nii sujuvalt. Nüüd peame nädalakese ootama, et saaks pildid kätte!