.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

reede, detsember 17, 2010

Meie





Veel mõned fotod viimasest fotosessioonist Stuudio 8-s!

neljapäev, detsember 16, 2010

Timbulimbu ja talv

Täna käisime Mathiasega Endla teatris vaatamas lasteetendust "Timbulimbu ja talv".
Loomulikult oli mul enne tohutu ärevus, et kuidas meil läheb... aga samas kui on peaaegu koduõues võimalus lapsele uusi elamusi pakkuda, siis miks ma ei peaks seda kasutama.
Terve etenduse küll rääkisin talle, et mis toimub ja aitasin asjadele tähelepanu pöörata või mõista ja nii meil läks lõpuks väga ilusti. Vaatasime terve etenduse ära ja nüüd poja räägib issile asju, mida ta seal nägi ja laulab "edasi, edasi..." :-)

laupäev, detsember 11, 2010

Fotograafimas :)





Detsembrikuu algul jõudsime lõpuks perekondlikult fotograafi juurde. Tegelikult oli plaanis minna eelmisel aastal, kui Mathias sai 1-aastaseks... aga no jõudsime nüüd, kui ta oli veidi üle 2.
Poja sai paar päeva enne pildistamist mingi vaktsineerimise, mis tekitas talle palaviku. Seega pildistamisele eelneval ööl olime pojaga kahekesi pool ööd üleval ja no eks see on ka fotodelt näha.
Stuudio 8-s on aga vahva fotograaf Sigrid Absalon, kes hoolimata meie nässusolekust ikkagi väga hea töö ära tegi! Järgmisel korral ikka tema juurde! :)
Aga varsti juba neljakesi ilusaid pilte püüdma :-)

reede, detsember 10, 2010

Homme on ka päev!

Minu esimene täiskasvanute romaanike pealkirjaga "Homme on ka päev" sai valmis! Käsikiri siis.
Hetkel siis nii valmis, et viisin ühele toredale pädevale inimesele ülelugemiseks ja kui ta ütleb, et tuleb otsast pihta hakata, eks siis tuleb :)

Ühtepidi on tohutu kergendus... asi, millega olen umbes 3 aasta jooksul tegelenud, on minu käest välja antud...

Teistpidi on ikka jõle kahtlane tunne "oma pisike" kellegi kätte ära anda... lugemiseks... arvustamiseks... Enda kirjutatud tekst on ju ikkagi jube isiklik ja kuidagi privaatne... ja nüüd lasta keegi teine seda lugema... Et ise võid ju rahul olla, aga kui teistele üldse ei meeldi... no ja kõik need teised kahtlused... aga ma püüan sellele mitte mõelda, sest juba on uued plaanid ja mõtted kirjutamiseks ja kuna üks projekt eest lõpetatud, siis võimalus ka midagi uut käsile võtta! :)

kolmapäev, detsember 08, 2010

Tuhkatriinu

Käisime Kariniga ennast kultuurselt harimas ehk siis Estonia teatris "Tuhkatriinu" ooperit vaatamas. Minu esimene ooperi kogemus ja täitsa meeldiv oli.
Estonia teater on küll selline koht, kuhu ma olen aastaid tahtnud minna, aga kuidagi pole jõudnud. Isegi Tallinnas elades mitte :( Aga eks üheks põhjuseks on olnud ka see, et igaüks sinna kaasa ei tuleks.
Hea, kui elu ekstreemsemateks juhtumiteks on sul olemas õed! :)

p.s. nüüd ma saan kohe õiendada, et ooperis käimist ekstreemseks nimetan.

esmaspäev, detsember 06, 2010

Lugemishaige

Appi, ma ajan ennast hulluks!
Lugesin praegu hunnikut kirjandusblogisid ja sain pika nimekirja raamatutest, mida lugeda tahan. Rääkimata sellest, et kolme raamatukogu erinevad raamatud+ enda ostetud seisavad riiulis... ja Karini raamatud maal laua peal... jne.

Aga mul on enda raamatuga veel tööd teha ja ma tahan selle lõpuks valmis saada, enne kui teiste teoseid jälle nautima hakkan (kuigi ühe raamatu olen ikka igas kuus korralikult läbi lugenud, nagu näha mu lugemisblogist). Samas järgmise aasta algul tahaks ikka noorteromaanivõistlusele ka ühe teose kirjutada ja selle tähtaeg on juba 1.märtsil. Mul on kaua peas keerelnud mõte olemas... aga enne tuleb eelmine ära lõpetada...

Lihtsalt SEEKORD ma olen realist ja tean, et terve veebruarikuu jooksul pole mul mõtet ühtegi sellist tegevust oma ellu planeerida, sest siis olen ainult oma armsate pisipõnnide päralt!!! Ja see saab ka vahva olema... kuigi mulle tõesti meeldib terve öö järgjest magada :)

pühapäev, detsember 05, 2010

"Mine ära!"

"Mine ära!" teatas Mathias issile, kui see istus tugitooli, kust Mathias meile kõigile (kujutletavaid) komme ja saia tõi.
Ise oleks ju samamoodi öelnud, kui keegi oleks sinu söögikorvi istunud :-)

Viimasel ajal on meil üldse populaarsed igasugused kujutletavad mängud. Ma ei teadnud, et 2-aastane juba nii palju fantaseerida oskab. Enne lõunaund loeme juttu, kus uneloov kadus ära. Järgmisel päeval käis Mathias kõik voodi nurgad läbi ja otsis liiva ning ühest nurgast leidis ja tõi selle raamatu pildil olevale onule, kellel uneliiv kadunud oli.

Ja teine mõnus üllatus on neljasõnalised laused. Enamasti on need stiilis: "Kas sa putru/suppi vms tahad?" (mis enamasti tähendab, et tema tahab, et ma tema käest nii küsiksin) :-)

Ja nüüd on meil vabandamine moes. Nimelt kui Mathias midagi katki teeb või miski pahasti läheb, siis tuleb ise meie juurde ja ütleb: "Lepime ära!", mis tähendab, et peame tegema musi ja kalli ja siis on kõik jälle hästi. Eks me oleme talle nii alati õpetanud... nüüd tuleb loota, et ta ei arva, et kõike võib teha, kui pärast andeks paluda. Aga no mõned täiskasvanudki arvavad, et asjad nii käivadki, et tee, aga peaasi, et pärast andeks palud ja siis on kõik hästi. Aga meie laps peab teadma, et andekspalumine toimib ikka ainult siis, kui pahad asjad juhtuvad kogemata.

Samuti jõudsime täna lõpuks fotograafi juurde. Kuigi lubasime, et teeme pilte vaid Mathiasega või pojast üksi, siis murdsime seda... ja tegime kahekesi/kolmekesi ainult kõhubeebiga pilte ka. Me lihtsalt mõtlesime, et kui Mathiast oodates ei jõudnud fotograafi juurde, siis pole aus teise lapsega teisiti käituda... aga see läks kuidagi nii sujuvalt. Nüüd peame nädalakese ootama, et saaks pildid kätte!