.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, juuni 02, 2010

Nimetu Jumal ja müürideta kirik

Kuna ma olen nüüd peaaegu täitsa vaba inimene (ajaliselt :P), siis vaatasin täna telekat. Juhuslikult sattusin Soomes 2005a tehtud sarja "Isabella" viimast osa vaatama. Kahju, et ma seda varem pole avastanud, sest tundus täitsa huvitav. Rootsi keelt oli hea kuulata (isegi mõni tuttav sõna oli).

Miks ma sellest kirjutan, on aga see, et filmi lõpust sain vastuse küsimustele, mida minult on küsitud.
See kõlas umbes nii:
"Ma püüan Jumalat teenida ilma torne ja müüre ehitamata..."

Vastuseks on see siis neile, kes viimasel ajal minu käest kuidagi väga tihedalt küsivad, et kuidas ma ühe või teise koguduse tegemisega seotud ei ole, kusagil jälle ei käinud või millestki jälle midagi ei tea. Jah, juba mitu aastat on minu kirik ja kogudus laiem, kui ühtede müüride vahel. Õnneks on paljud inimesed sellele kaasa aidanud... äkki ma ise polekski aru saanud. :)

Ühel hiljutisel jutlusel kuulsin juttu "nimetust Jumalast" ja sellest, et kas me peaksime aktsepteerima kõigi erinevusi Jumalast arusaamisel. Aga mis on see ühtsus? Kui ühes kirikus on ka suur hulk inimesi, kes kõik arvavad, et neil on õigus ja et seda ei pea tõestama... siis seejuures on minu areng täiesti loomulik- usuteaduse juurde! Seal peab kõike tõestama ja palju uurima! :) Järelikult see mulle sobib, mitte see, et pean nägema, kuidas ühele inimesele antud anded oleks nagu Jumala teenimiseks õigemad ja paremad, kui teisele antud anded.

Ja kõige olulisem, nagu Tobias mulle paar aastat tagasi targalt ütles, et mul on praegu minu isiklik projekt! Meie poeg (pere, kodu)! See on see, kuhu läheb aeg ja armastus... ilma ennast tõestamata!

Kui hakkab tunduma, et ühe inimese Jumala teenimise viisi hakatakse eelistama teisele, siis tahes või tahtmata tekitab selline tundlik teema arvamuse, et ju siis ikkagi on olemas "nimetu Jumal" kõigis oma erinevustes. Või siis vähemalt "minu Jumal" ei kipu nende tähtsate tarkade meeste omaga ühtima. Samas vana tõde on see, et kõige usklikumad on need, kes käivad iga pühapäev kirikus ja teavad Piiblit peast... kuigi samas ei suuda seda sugugi reaalse eluga kohandada!

Igatahes ma olen õnnelik! Üks pinge on maas- magistriõpingud on lõppemas! Suvel tuleb paari muu projektiga hakkama saada. Sügisel on jällegi omad väljakutsed. Üks neist arvatavasti seotud ka õpingute jätkamisega.
Fakt on see, et praegu on aeg, kui üle hulga aja saan ma jälle kõige paremini aru oma kohast, olukorrast ja positisoonist... ja et see meeldib mulle väga! Ja õnneks olen piisavalt vana ja kogenud, et teiste poolt lendu visatud hoolimatuid kommentaare südamesse võtta. Igaüks võib meie otsuseid kommenteerida(enamasti teevad seda need, kes ise otsustada ja midagi teha ei julge-oska-saa-taha), aga lõpuks peame vastutama ikka ainuisikuliselt- nii maises maailmas, kui ka viimsel päeval!