.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, detsember 23, 2009

Jõulumõtisklus

Virge saatis mõtlemapaneva jõulumõtiskluse, mida tahan teie kõigiga jagada.
_________________
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja läheb edasi.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.
Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma
endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka.
Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.
Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist "Märkamine, maitse ja prioriteedid".
Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?
Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:
kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

*Hea Sõber, märka inimesi, kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks ja abiks! Leia see hetk ja küsi talt: "Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"

RAHULIKKU JÕULUAEGA!

Joshua Bell metroos: http://www.youtube.com/watch?v=hnOPu0_YWhw
Joshua Bell mängib Ave Mariat: http://www.youtube.com/watch?v=DvlTuBnpKpc

2 Arvamused:

Postita kommentaar

<< Home