.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, oktoober 09, 2008

Oeh, mitmes kuu?

Ma olen ikka täitsa totu-rase. Ehk siis see nädalate süsteem on nüüd kohe täiesti sassis. Seega otsustasin netist uurida, et mitu nädalat raseduses ikka mitut kuud tähendab. Seepeale leidsin info:

"Raseduse kestvus on tihti naistele arusaamatu. Raseduse pikkuseks öeldakse 40 nädalat, kuid tegelik rasedus kestab vaid 38 nädalat, esimene pikkus on mõõdetud viimaste päevade algusest, kaks nädalat peale seda toimub viljastumine. Rasedus kestab küll 9 kalendrikuud, kuid hoopis 10 astronoomilist kuud."

Teema hakkas mind huvitama seetõttu, et ma tahtsin kontrollida kuulujuttu sellest, et 8.kuul sünnitamine on ohtlikum kui 7.kuul. Seda juttu pole ma veel suutnud kontrollida, kuid tean, et mind see ei puuduta. Nimelt on selle ajaarvestuse järgi mul 9.kuu poole peal, seega enne 9.kuud sünnitada ei saa. Igatahes jõle kahtlane värk! (9.kuu = 33.-36.nädal, 10.kuu = 37.-40.nädal)

Sel nädalal käisin Pärnu haiglas rasedate võimlemises ka. Seal loetu lõpuks mingit teksti, kus oli kirjas, et meie (rasedad) peame kogu oma energia ja armastuse kõhubeebile suunama ja et see on loomulik, et ta on juba praegu kogu meie maailm. Et meil on enda ümber vaja inimesi, kes tegeleksid meiega ja meid armastaksid, isegi kui me neile praegu üldse tähelepanu ei pööra, sest kõhubeebi peab praegu meile olema kõige tähtsam. Tema elab läbi kõik need emotsioonid ja tunded, mida tema emagi, seega tuleb olla rahulik ja positiivne.
Seda on hea öelda, sest just raseduse lõpus on ju kõik asjad nii pingettekitavad ja paanikasse ajavad. Ehk siis perekooli pole me ikka jõudnud, aga nii palju kui netist sünnituse kohta olen uurinud, siis... APPI !!! Jätkuvalt lohutus see, et siiani pole sünnitamata kellegil jäänud! :-)

Viimasel ämmaemanda visiidil sain range käsu beebi liigutusi jälgida. Ehk ämmaemand rääkis, et alles hiljuti oli üks naine lapse raseduse lõpus kaotanud, sest laps oli nabanööri 2 korda ümber kaela keeranud, aga naine läks haiglasse alles siis, kui polnud 3 päeva beebi liigutusi tundnud. Pidi küll olema hästi erakordne juhus, aga et liigutusi tuleb ikkagi jälgida.

Ja nüüd ma siis jälgin! Ehk kui on liiga vähe liigutusi, on paha! Samas kui liiga palju liigutab, siis ta võib rabeleda sellepärast, et hapnik hakkab otsa saama... jälle paha!!!

Eile õhtul läks siuke trall lahti, nagu ta pole kunagi teinud. Ja siis mul oligi paanika, et kas peaks minema arsti juurde või mitte... Ei läinud! Mulle ei meeldi haiglad. Tavaliselt ei saa seal eriti targemaks ka. Hommikul õnneks liigutas jälle, seega järelikult on kõik ikka korras.

Iseenesest on jõle vahva, et beebiga kohtumise aeg läheneb hoogsalt. Samas on nii pingeline, et sinust ja ainult sinust oleneb nii palju. Igasugu väikeste liigutuste või muutuste puhul tuleb mõelda, et kas kõik on korras ja mida see tähendab... aga ma ise ka ei tea ju! On hea tunne, et sinust sõltub ühe uue pisikese ilmakodaniku elu... aga samas on see väga suur vastutus ja pinge! Seega on loogiline, et inimene, kes on 24/7 valves, muutubki närviliseks :-)

Aga rasedate võimlemises lubati, et närvilisus ja muidugi igasugused valud lõppevad koos rasedusega. Siis hakkavad lihtsalt uued mured! :-)

Nii et naudime ootusaega lõpuni!