.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

neljapäev, september 11, 2008

70 päeva veel

Tänase seisuga on siis 30 nädalat täis ja 70 päeva veel jäänud. Seda siis ametliku sünnitustähtajani.
Sel nädalal on mul puhkus. Juba esimestel päevadel sain aru, et puhkamine on esiteks väga väsitav ja teiseks võtab jõle palju raha! Mõtlesin, et peaks tööle tagasi minema, siis saaks natukene puhata. Ma lihtsalt olin nii tubli, et esimesed päevad traavisin mööda Pärnu linna ja ajasin igasuguseid asju, mis siiani tegemata olid. Ujumas käisin mõlemal päeval ka. Sport on hea... ujumine eriti! :-)
Esmaspäeval käisime Herlendi ja teiste lapseootel paarikestega Pärnu Haigla sünnitusosakonnas ekskursioonil. Täitsa kade meel oli kuulda beebisid nutmas, sest see tähendas, et nende uste taga olid juba emad, kes on oma kauaoodatud beebidega kohtunud. Eks meie ka varsti kohtume... siiani on küll aeg väga kiiresti läinud. Muidugi olid osad beebid ka intensiivravi osakonnas (seda vist kutsuti kuidagi teisiti), loodan, et meie beebi sinna ei satu. Ja nendel, kes seal esmaspäeval olid, polnud ka midagi väga hullu õnneks viga.
Tegelikult ei viitsi ma enam kodust eriti väljas käia, sest mul ei lähe riided selga. Kõht ei mahu kusagile sisse... nuuks. Siiani ma pole pidanud eriti ekstra riideid juurde ostma, aga nüüd vist tuleb enda jaoks shoppamisega ka ikka tegeleda.
Eile käisin raamatukogus. Ülimalt hea meel oli, kui sain palju raamatuid, mida koolis lugeda soovitati (kas kirjutasin, et eelmisel nädalavahetusel käisin Tallinnas oma magistriõppe esimesel sessil???). Nüüd juba teist päeva loen religiooniantropoloogia loengu jaoks ühte raamatut ja ma ei saa eriti millestki aru. Kuid see mulle kooliskäimise juures meeldibki, et siis saan aru, kui loll ma olen.
Raamatukogust tõin ka raamatu perekonnaks kasvamise kohta, kus on pikalt juttu rasedusest ja sünnitusest. Oeh, siiani see küll mind ei julgustanud. Värvilised pildid sünnitusest panevad mind ikka mõtlema- "kas beebi tõesti mahub sealt välja?" (a) Aga no me kõik oleme samamoodi sündinud... ja täiesti olemas :-) Aga ikkagi ... Eks mul on siin veel aega teooriaga tutvuda ja ennast ettevalmistada.
Tänane programm on muruniitmine. Ma jätkuvalt ei tea, kas kõhubeebil on midagi muruniitmise vastu, aga see on mõnus füüsiline tegevus, millel on ja nähtav positiivne tulemus niidetud muru näol, seega seda mulle meeldib teha!!!