.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

teisipäev, september 30, 2008

"Lihtsalt kristlus" ja lihtne elu!


Nagu lugemisblogis juba kirjutasin, siis on minu jaoks möödas ajaviitekirjanduse lugemise aeg ja värske üliõpilasena jällegi aeg keskenduda tõsisematele teemadele. Esimeseks läbitud teoseks sai C.S. Lewise "Lihtsalt kristlus", mille kokkuvõte on Heli lugemisblogis!

C.S. Lewis: "Me võime rahul olla, et oleme nö "tavalised inimesed", aga Temal on meiega hoopis teistsugune plaan. Ja selle eest kõrvalehoidmine pole alandlikkus, vaid laiskus ja argus. Sellele alistumine pole enesetähtsustamine või suurusehullustus, vaid kuulekus."

Ma olen viimase 1-1,5 aastat aja rahulikult maha võtnud ja enamus endale olulisi tegevusi kõrvale jätnud. Viimasel ajal olen eriti tihti mõelnud sellele, kui palju võib ühe aastaga muutuda. Ja mul on ülimalt hea meel, et kõik on juhtunud, mis on juhtunud. Hea on olla õnnelik (ok, praegu suurekõhulisena ringi päterdades ma küll vahel unustan, et olen õnnelik...aga tegelikult olen küll!) ja nautida OMA elu!

Paljud valdkonnad, mida kunagi püüdsin oma elus korraldada, on nüüd ise paika loksunud; sihid, mis muutusid rabelemise käigus häguseks, hakkavad taas selgemaks muutuma.

Kõige suurem õppetund on olnud see, et pankrotis inimene ei saa kellegile midagi anda! Kui sa endast kõik ära annad, midagi vastu saamata, siis on lõpuks teised ikkagi hädas ja sa ise ka!

Samuti ei ole võimalik oma tegudega lähedasi inimesi õnnelikuks või õnnetuks teha, sest igaüks peab oma eluga ikka ISE tegelema ja mina ei saa ennast nö ohverdada selleks, et kellegil teisel parem hakkaks. Eriti kuna inimeste meeled on nii muutlikud- kui ühel päeval pead kellegi meele märgi olemiseks tegema asju ühte pidi ja pool aastat hiljem hoopis teistpidi... siis lõpuks jääb sinust endast "tuulelipu" mulje ning see, et püüdsid seda teha kellegi teise heaolu pärast, pole enam kuidagi kontrollitav.

S.C. Lewis : "Mida võime me teada teiste inimeste hingedest, nende kiusatustest, võimalustest, võitlustest? Kogu loodu sees tunneme ühtainust hinge ja selle saatus on antud meie kätesse."

Seega lõpetagem kohtumõistmine teiste inimeste tegemiste ja tegematajätmiste üle, vaid keskendugem iseenda hinge hoidmisele!

reede, september 19, 2008

Vaba tahe

Mart Raukase juhendamisel õpime kristliku kultuuriloo magistiõppes ka Euroopa filosoofilise mõtte lugu. Selle sessi ajal oli mul võimalus selle aine loengus osaleda esimest korda, kuna teadupärast eelmise sessi esimestel päevadel olin alles tööl.

Teemaks oli seekord VABA TAHE!
Igapäevases eluski kasutame väga tihti ja kergelt väljendit: "Ma ei saanud sinna midagi teha! Mul polnud valikut!" Meie elus on tõesti palju asju, mille puhul pole valikut, kuid kas need on tõesti kõik, mille puhul me ise arvame, et meil pole vabadust valida?

Loengu käigus saime selgeks, et inimesel on vaba tahe siis, kui temast ja ÜKSNES temast sõltub, kas ta valib variandi A,B, ...
Ehk vaba tahte eeldused:
1) ainult sellest inimesest sõltub, milline valik teha;
2) inimesel on alternatiivid, mille vahel valida (valikuvõimalused);
3) inimesel on mõtlemisvõime/otsustamisvõime (puudub näiteks vaimuhaigetel, vastsündinud beebidel jne).

Samal päeval, kui olime loengus pikalt rääkinud inimese vabast tahtest, kuulsin lugu sellest, kuidas naine süüdistas mehe sõpra, et see ärgitas tema mehe jooma ja on süüdi, et mees jälle täis on! Sellise süüdistusega minu arust kuulutab naine avalikult, et tema mees pole ise mõtlemisvõimeline.
Isegi kui see sõber oleks mehele pudeli kätte toppinud ja käskinud juua, siis lõpliku valiku teeb ikkagi ju mees ise ("mees teab, kas juua või mitte!"). Kui inimene hüppab aknast alla, siis pole tal alternatiivi valida, kas kukkuda üles- või allapoole. See otsus ei ole tema kätes! Kui tal on aga pudel käes, siis on vaid selle ja AINULT selle inimese otsus, kas ta joob või mitte!

Mina tahaks ikka jätkuvalt uskuda seda, et kõik inimesed (kelle puhul meditsiiniliselt pole vastupidist väidetud) on võimelised mõtlema ja suudavad oma otsuseid ise teha! Samuti, kui otsused on valesti tehtud, neid ümber vaadata ja võimalusel parandada! Kellegi teise süüdistamine küll eriti kaugele ei vii, sest meil kõigil on ju enamuses küsimustes olemas VABA TAHE!

kolmapäev, september 17, 2008

Kõhubeebi on POISS!!!

Keks- keks: me käisime esmaspäeval arsti juures!
Nüüd on 100% kindel, et meie kõhubeebi on POISS! Tulevasel issil oli küll kohe suu kõrvuni peas... kuigi ta olevat enne ka täiesti kindel olnud, et poiss tuleb!

Beebi kaalub praegu 2200 gr. Kuna arst kaalu mõõtis, siis ultraheli kestis seekord kauem ja minu jaoks lõppes see sellega, et silme eest läks mustaks. Arst ütles, et see on normaalne, kuna ma nii kaua selili lamasin ja kui ta selle asjaga mööda mu kõhtu muudkui sõitis, siis mingi-asi-või-midagi mõjutada ja beebi kusagile nii vajutada, et sellest mul hakkaski paha. Väga kahtlane värk igatahes! Hea on see, et beebi on pea alaspidi ja seega rohkem ei tohiks ennast keerata, sest tal pole ruumi. Seega peaks ära jääma mure lõpus sellepärast, et kas ta ennast õigeks keerab, sest ta juba on õiges asendis. Kusjuures praegu on tal selg minu parema külje poole ja käed-jalad vasaku külje pool, mis tähendab, et ma tohin ainult paremal küljel magada, sest muidu hakkab tulevane ilmakodanik väga aktiivselt minuga pahandama.

Nüüd lõpuks oleme jõudnud ka nii kaugele, et minu hgb on 107 ja seega pean hakkama Fe tablette võtma. Lohutus on see, et raseduse puhul on selline asjade käik normaalne ja mõni hakkab kohe raseduse algul neid võtma. Foorumist loen, kuidas mitmetel on isu igasugu asjade järgi ja et see on millegi muud puudujäägist. Kuna mul peale esimesi raseduskuid erilisi isusid pole olnud, siis eeldan, et mul igasugu muud ained ja vitamiinid on kõik toidust kätte saadud. Loodetavasti! Oma vale toitumisega ei tahaks küll beebile ja tema arengule liiga teha. Aga kohutavalt raske on ikka välja mõelda, et mida täpselt kogu aeg peaks sööma, et meile mõlemale kõike vajalikku jätkuks... ja siis veel keerulisem on teha nii, et kõiki mulle ja beebile vajalikke toite kodus pidevalt olemas oleks ;-)

Homme aga läheme jälle kooli- magistriõppe 2.sessile! Seega 3 päeva Tallinnas. Loodetavasti saame seekord jälle nende pikkade koolipäevadega tublisti hakkama... püüan tahapinki istuda, et siis saan vahepeal keset loengut ringi jalutada ja vajadusel aknaid lahti kiskuda! :-)

pühapäev, september 14, 2008

Sügis...


Sügisel on ikka kõige vahvam elu selline, kui võid suvalisel hetkel kodu uksest välja minna ja puu alt õunu süüa, aiamaalt porgandeid... ja selle kõige vahel lõputult muru niita. Selle asja nimi ongi vist maaromantika!

Täna siis juba teine ametlik dekreedi päev ja praeguseks hirmus väss peal. Mitu päeva järjest on saanud tegeleda soomlastega ning nüüd on teada, et meid on järgmisel aastal ka sinna külla kutsutud. Vahva! Ma polegi PÄRISELT Soomes ammu käinud. Ja ühegi soomlase juures külas pole ma üldse kunagi käinud! Minu Soome kogemused on seotud laagrite või lennuväljadega, nüüd siis aga vist kohe pulma. 3 aastat olen soomlaste heaks töötanud ja siiani pääsenud soome keele õppimisest, aga nüüd vist tuleb see ka ikkgi ette võtta...

Keerulised magistriõppeks vajalikud raamatud olen sujuvalt kohati ümber vahetanud (hulga) kergema kirjandusega (häbi-häbi!) ja nüüd loen jälle Elme Väljastet. Täna linna minnes võtan aga kindlasti kooli materjalid ka kaasa, sest JUBA sel neljapäeval algabki järgmine sess! Uskumatu! Ja täiesti vahva! Seekord olen kohal kõik kolm päeva ja saan jubedamalt targaks! ;-)

Homme aga jälle arsti juurde. Vaatame, kas saab millegi võrra targemaks. Peaks hakkama aktiivsemalt beebi jaoks vajalikke asju varuma ja tuba sisustama... aga aega ju on :-D Kui dekreedirahad käes, eks siis saab kiirelt kulutama hakata ka ;-)
Üldiselt tunnen ennast aga jätkuvalt hästi ja õnnelikult, seega on olemine igati vahva! :-)

neljapäev, september 11, 2008

70 päeva veel

Tänase seisuga on siis 30 nädalat täis ja 70 päeva veel jäänud. Seda siis ametliku sünnitustähtajani.
Sel nädalal on mul puhkus. Juba esimestel päevadel sain aru, et puhkamine on esiteks väga väsitav ja teiseks võtab jõle palju raha! Mõtlesin, et peaks tööle tagasi minema, siis saaks natukene puhata. Ma lihtsalt olin nii tubli, et esimesed päevad traavisin mööda Pärnu linna ja ajasin igasuguseid asju, mis siiani tegemata olid. Ujumas käisin mõlemal päeval ka. Sport on hea... ujumine eriti! :-)
Esmaspäeval käisime Herlendi ja teiste lapseootel paarikestega Pärnu Haigla sünnitusosakonnas ekskursioonil. Täitsa kade meel oli kuulda beebisid nutmas, sest see tähendas, et nende uste taga olid juba emad, kes on oma kauaoodatud beebidega kohtunud. Eks meie ka varsti kohtume... siiani on küll aeg väga kiiresti läinud. Muidugi olid osad beebid ka intensiivravi osakonnas (seda vist kutsuti kuidagi teisiti), loodan, et meie beebi sinna ei satu. Ja nendel, kes seal esmaspäeval olid, polnud ka midagi väga hullu õnneks viga.
Tegelikult ei viitsi ma enam kodust eriti väljas käia, sest mul ei lähe riided selga. Kõht ei mahu kusagile sisse... nuuks. Siiani ma pole pidanud eriti ekstra riideid juurde ostma, aga nüüd vist tuleb enda jaoks shoppamisega ka ikka tegeleda.
Eile käisin raamatukogus. Ülimalt hea meel oli, kui sain palju raamatuid, mida koolis lugeda soovitati (kas kirjutasin, et eelmisel nädalavahetusel käisin Tallinnas oma magistriõppe esimesel sessil???). Nüüd juba teist päeva loen religiooniantropoloogia loengu jaoks ühte raamatut ja ma ei saa eriti millestki aru. Kuid see mulle kooliskäimise juures meeldibki, et siis saan aru, kui loll ma olen.
Raamatukogust tõin ka raamatu perekonnaks kasvamise kohta, kus on pikalt juttu rasedusest ja sünnitusest. Oeh, siiani see küll mind ei julgustanud. Värvilised pildid sünnitusest panevad mind ikka mõtlema- "kas beebi tõesti mahub sealt välja?" (a) Aga no me kõik oleme samamoodi sündinud... ja täiesti olemas :-) Aga ikkagi ... Eks mul on siin veel aega teooriaga tutvuda ja ennast ettevalmistada.
Tänane programm on muruniitmine. Ma jätkuvalt ei tea, kas kõhubeebil on midagi muruniitmise vastu, aga see on mõnus füüsiline tegevus, millel on ja nähtav positiivne tulemus niidetud muru näol, seega seda mulle meeldib teha!!!

teisipäev, september 02, 2008

Eksvabaabielukaasa ???

Töö juures täitis ankeeti töösoovija. Ankeedil on küsimus perekonnaseisu kohta. Variandid vallaline- abielus- vabaabielus- lahutatud.
Noormees oli hädas, et tema ei leia sobivat versiooni oma perekonnaseisu kohta. Nimelt tema oli vabaabielus ja nüüd on lahku läinud !!! Kas see, kellest ta lahku läks on siis tema vabaabieluekskaasa ??? Või eksvabaabielukaasa?
Enamus noori, kes tänapäeval töökohataotluse ankeeti täidavad, määratlevad oma perekonnaseisu kas hõivatud või vaba.

Lühidalt öeldes: perekonnaseisu mõisted on tänapäeval natukene oma vormi muutnud ehk täiesti muundunud!!!

Viimases pulmas, kus käisime, tuli pruudikimbu püüdmisel teemaks, et kes neist püüdvatest naistest on vallalised.
Vastus: kõik, kes pole abielus! Vabaabielu või lapse saamine ei muuda ju inimese perekonnaseisu vallalisest millegile muule. Mitte-vallalised on ikka abikaasad!

Seega: vallaline- abielus- lahutatud! Või olen millestki valesti aru saanud ?

3 päeva tööl !!! + kooli !!!

Kui tänane päev läbi saab, siis mul on veel 3 päeva tööl olla. Iseenesest on mitmeid asju veel vaja teha, samas on juba ammu tunne, et mind pole enam vaja... nuuks. Asjad on põhimõtteliselt üle antud, mõned kaustad veel vaja läbi vaadata, sorteerida ja ära anda. Ma ei taha üldse nendesse kaustadesse süveneda, kuna siis tekkib ilge hasart ja tahaks ühe ja teise asja veel ära teha... aga tegelikult ei ole seda ju enam kellegile vaja.
Selliste mõtete juures tuleb alati meelde, kuidas Tobias kevadel ütles, et ma ei tohiks praegu sellistele asjadele mõelda, sest mul on hulga tähtsam asi ajada: minu/meie isiklik (eraeluline) projekt!!!

Seega tööga tegelen jälle siis, kui tähtsamad asjad on aetud! ;-)

p.s. sel nädalal on mul koolis esimene sess. Kuna nädala lõpuni olen tööl, siis lähen vaid laupäeval. Saab põnev olema!

Põtkimine= meeldib / ei meeldi ????

Foorumistest "sama-rasedate" kommentaaridest muudkui loen, kuidas nende kõhubeebile ei meeldi/meeldib üks või teine toit, muusikapala, tegevus, asend vms. Beebi hakkab siis põtkima! Seega beebi põtkimine tähendab ühel korral, et talle miski meeldib, aga teisel korral, et talle mõni teine asi ei meeldi. Mina küll ei osanud nii üldistada.
Seega otsustasin asja jälgida. Eile kirjutasin terve päeva üles, millal beebi põtkimist tundsin. Kokkuvõte oli see, et 11 korral ta mind toksis, erinevatest kohtadest ja erinevates olukordades, mõnikord vaid korra, mõnikord mitmed minutid järjest. Mu ühepäevane vaatlus andis tulemuse, et mina küll ei oska mingeid suuri järeldusi teha, millal ta ennast liigutab. Samuti ei tea ma, et milline põtkimine näitab, et talle meeldib midagi ja milline, et ei meeldi.
Eriline oli see, et peale tööd kodus teleka all lebotades nägin teda jalaga liigutamas. No et kõhu pealt on näha kohe. See oli küll vahva! Muidu töö juures ja muudes avalikes kohtades ei hakka ju kõhtu piiluma, et mis toimub, aga seal oli hea vaadata! :)

Homme ämmaemanda juurde ja siis saan teada, et kui suureks ma tegelikult olen läinud ja kuidas meil läheb!

Raske ja paha ja palav jms on olla.... aga tegelikult mulle ilgelt meeldib rase olla ja beebit oodata!