.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

kolmapäev, märts 05, 2008

Eric-Emmanuel Schmitt "Tunnete tektoonika"

"Armastus ei sure kunagi loomulikku surma. Armastus sureb, sest me ei tea, kuidas seda üles turgutada. Armastus sureb pimeduse, hoolimatuse, vigade ja reetmise pärast."
Anais Nin

Ma ei mäleta, millal miski viimati mind nii palju puudutas. Olen viimasel ajal lugenud palju häid raamatuid, käinud teatris jne, aga siiski- see oli kuidagi üllatus... iseenda jaoks.

Ehk kui alustada algusest, siis me Herlendiga jõudsime täna jälle teatrisse. Ja maikuu lõpuks on meil ka juba piletid ostetud :-)

"Tunnete tektoonika" räägib lühidalt öeldes sellest, kuidas üks ärinaine (kes tegelikult oli vist hoopis parlamendisaadik, mis on ju ärist kaugel) hakkas oma kaaslase tunnetes kahtlema ning kuidas see kõik lõppes. Lugu armastusest, lahkuminekust, suhetest erinevate inimeste vahel, inimeste isekusest ja uhkusest. Paljud asjad olid nagu minevikust... samas oli üldkokkuvõttes tegemist nagu hoiatava teosega, ehk miski, milleni loodetavasti pole vaja jõuda... samas mitme asja puhul oli mõnus äratundmine mõningate hiljuti üleval olnud probleemide suhtes, et teistes perekondades on ka nii, järelikult ... ongi kõik korras ... vähemalt ma pean nüüd mõne probleemiga vähem tegelema, sest selle etenduse järgi tean, et rabelemine ei aita, see ongi nii :-P

Kui te nüüd veel aru ei saanud, siis - SOOVITAN SOOJALT "Tunnete tektoonikat" vaatama minna! Kuigi erineva elukogemuse inimestele mõjub see kindlasti erinevalt... aga nii on iga etenduse ja raamatu jms puhul.