.:: Heli päevaraamat ::.

The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return. Õpi nii, nagu elaksid igavesti. Ela nii, nagu sureksid homme

pühapäev, november 25, 2007

Päev lapsega... haigelt...

Oi, kuidas mulle meeldib haige laps olla:
- sidrunit toodi;

- tolm imeti ära;

- juukseid kammiti;

- mandariini kooriti ja jagati jne. :D
Pseudoperekond on vahva! :P
Täitsa tore! Aga see, et kolmandat päeva lihtsalt palavik on, see ei ole tore.... Kuid ega öised rändamised vist ka sellele hästi ei mõju ;) Aga homme on väga tihe tööpäev ootamas, seega praegu küll haiguslehele ei kavatse jääda... ja äkki homseks juba terve, sest täna öösel ma kavatsen täitsa magada :)

Aga tegelikult oli mul täna terve päev laps! Ehk Kevin käis meil külas ja oli nii giga-mega-armas, nagu ta kunagi varem pole olnud. Selles mõttes, et ma pole teda nii kaua üksinda hoidnudki. Üks "kaitseingel" sai läbi telefoni ülipika jutustuse osaliseks, sest nii kui mina telefonile vastasin ja rääkida püüdsin, hakkas Kevin jutustama ... ja jutustama... ja jutustama ... Üliarmas!

Foxes and fixes

Kui ma täna öösel koju jõudsin, siis oli rebane meie kartulipõllul. Jõle suur ja ülbe rebane oli! Ma siis jälitasin teda autotuledega ja lõpuks läks ta minema.
Ja see on ka tõestatud fakt, et on asju, mida Eesti ajateenistus meestele/poistele ei õpeta! Aga mõnda asja ikka õpetab ka... :) Jõle-lahe-vahva!
Kõik kiitsid eile kuud... aga kui mina lõpuks välja läksin, siis polnud küll mingit kuud kusagil... aga härmas oli küll kõik ja ilgelt külm oli kaaa...
"... time to say goodbye..."

laupäev, november 24, 2007


Eile öösel sain "Meelespeasonaadi" läbi loetud. Täpsemalt on kirjas Heli lugemisblogis. Selle raamatu tunne on siiamaani sees ja isegi muusika kõrvus kajamas... Ma olen alati mõelnud, et kui peaksin elama mõnel muul ajal mõnes muus kohas, siis kindlasti seal, kus inimeste haridustee normaalseks osaks on ka klaveri või mõne muu pilli mängimine... ja see, et sa saad ka teisele inimesele oma tundeid väljendada läbi muusika... mitte et kõik jooksevad minema, kui pilli kätte võtad (ja mitte sellepärast, et sa mängida ei oska, vaid sellepärast, et nad ei suuda "seda jõledust" kuulata). Nii kurb!

Seda olen vist enne ka kirjutanud, et "kui kunagi suureks saan" ja suures majas elama hakkan, siis on keset elutuba kindlasti tiibklaver!

Mul on eredalt meeles need korrad, kui MULLE on midagi mängitud, nii et tõesti mulle! Ja ka need korrad, kui ise olen konkreetselt kellegile mänginud. Ja seda mitte seetõttu, et need inimesed oleks NII erilised olnud, vaid neid kordi on tõesti lihtsalt vähe... ja see on kurb!

Aga ega ma pole ka midagi teinud, et seda muuta, sest muidu oleksin võinud ju hoopis muusikat õppima minna... aga selleks on veel ka aega, sest jätkuvalt ei tea ma ju, et kus ma edasi õppida kavatsen ja mida. :-) Midagi kindlasti!

Filmituse noomitus!

Ma sain ükspäev jälle filmituse noomituse! Selles mõttes, et noomituse filmide mittevaatamise eest! Ja kõik ainult sellepärast, et ma polnud kunagi näinud mingid Van Damme filmi, kus oli 2 Van Dammet! Ja siis mu kallid korterikaaslased julgesidki mind noomida tagasihoidliku lausega, et "Heli, sa vist ei vaata eriti filme!"
Enne seda oli meil muidugi juttu ka kinos käimisest ja seletasin oma viimast kino"elamust", kus käisin Simpsoneid pool-sunniviisiliselt vaatamas. Siis sain filmi ajal noomituse, et "Heli, sa pole vist TÕESTI Simpsoneid enne vaadanud!".
Siiani on mind päästnud lause, et "aga räägime loetud raamatutest"! Kuna eriti kaua selle taha vist peituda ei saa, siis otsustasin, et vaatan täna ühe filmi ära :-) TV3-st tuleb mingi asi, mis tundus päris põnev. Ja hunnik kodus on hunik videosid ja DVD-sid, mida ma kunagi näinud ei ole.... icc...
Ja õudukaid ma teiega IKKAGI ei vaata !!!

reede, november 23, 2007

Lõputa lood...

Vahel on tunne, et teatud asjade või inimeste või tegemistega sinu elus tuleb lõpp teha! Eriti lihtsad on need mõtted tekkima siis, kui oled kõnealusest objektist/teemast kaua eemal olnud.
Hetkel, kui oled teinud otsuse, et - kõik, siit lähevad teed lahku- heliseb telefon... Ja sa saad aru, et see ei käigi niiviisi- sina ei otsusta, et kõik on läbi ja lugu on lõppenud, sest see pole nii ette nähtud. Veel mitte. Ühest telefonikõnest piisab, et kogu su pikaajalise mõtlemise käigus tekkinud otsus ümber lükata ja olukord muuta selliseks, mis see oli enne, kui sa pikalt-laialt mõtlema ja arutlema hakkasid ;)
"Ja saaga läheb edasi...."
Ning üldkokkuvõttes on see hea, sest see näitab, et ma tegin õigesti... ja kui ka oleks tahtnud valesti teha, siis poleks mind lastud :)
Tänan!

Unesegadus?

Eile oli tööl doonoripäev, seega õhtul trenni ei läinud. Lugesin hoopis oma raamatud (Meelespeasonaat). Ja umbes kell 20 läksin korraks pikali. Järgmine asi, mida ma kuulsin, oli Priitu äratuskell hommikul kell 7.20. Seega olin maganud peaaegu 12 tundi järjest, kuid arvestades eelnevaid nädalaid (ja üldse üleüldiselt minu magamisi), siis vahel on seda vaja.
Terve päev oli töö juures uimane! Vingusin, et olen üle maganud. Pärastlõunal tulin siis mõttele ennast kraadida ja oh seda üllatust- palavik! Polnudki unesegadus terve päev otsa... hoopis talve-batsillad :P

teisipäev, november 20, 2007

"Head ööd" - Terminaator


"Kell kolmveerand kolm und veel ei saa küünla ma süütan põlema sulle mõeldes...."

Ükspäev, umbes kuu aega tagasi, loeti kokku, kui palju mul korteris on küünlaid... ja see number oli päris suur :) Aga praeguseks on paljud neist juba ära põletatud.... ja mitte ühtegi ilma põhjuseta... ja põhjuseks pole see, et nagu ma kardaks pimedust... või noh, oleneb millisest pimedusest me räägime ...
"...soovin sulle ma head ööd, kus iganes viibid ka sa, tunnen kuidas hetkeks tardud..."

Kas sa tead, mitu inimest sulle igal õhtul head ööd soovib? Kui mõtlema hakata, siis kindlasti tead... ja tunned. Aga kui paljudele sa ise?
"...vahel pimedus palju valgem veel kui valgus, vahel vaikimine sõnast võimsam..."

Jällegi oleneb, et millisest pimedusest me räägime. Kui paljudes inimsüdametes, kuhu me kunagi vaadata ei oska, on tegelikult pidev kõrb ja pimedus? Ja neisse vaatamist segab väline ... valgus?

"...küünla ma süütan põlema sulle mõeldes..."

reede, november 16, 2007

"Meelespeasonaat"


Kuna ma pidin kesklinnas aega parajaks tegema, sest Karini 17.30 buss tuli hiljem, siis loomulikult seadsin oma sammud raamatupoodi. Kui ma pean kusagil niisama jalutama, siis ikka alati raamatupoes!
Uksest sisse astudes sain ülihea üllatuse osaliseks- soodusraamatute riiulis oli Santa Montefiore raamat "Meelespeasonaat" !

Ma olen selle ilmumisest saadik muudkui piilunud seda raamatut... aga üle 200 krooni ikka ei raatsi juturaamatu eest välja käia... kuna "Meelespeasonaat" aga nüüd maksis 50.-, siis ma ei mõelnud mitte kordagi!

Nii vähe ongi õnneks vaja!

Ei- see pole sugugi vähe, sest MA OLEN SEDA RAAMATUT NIIIIIIIIIIIIIII KAUA OODANUD!!! Ja raamatukogust pole ma viimasel ajal viitisnud juturaamatuid võtta...

(seega te ei kuule minust enam rohkem enne kui see raamat on läbi :D )

neljapäev, november 15, 2007

15 november vihmasajune....

Täna ongi 15.november ...

"...Ja palusin, et jälle korduks see
15 november vihmasajune..."


See on küll üks igavesti hea laul... ja 15.november tuleb ka igal aastal uuesti... tänu sellele on viimased päevad saanud kohutavalt palju Terminaatorit kuulata... vähemalt mõnda lugu ;)

"Liiga hilja sain ma sellest aru
Tulega ei tohi mängida
Las nüüd väljas möllab sügismaru,
Sest maailm palju selgem näib
Aeg ikka oma rada käib

Kord palusin, et jälle korduks see

15 november vihmasajune..."

Aga täna polnud sugugi vihmasajune, hoopis mõnus talveilm oli. Üle hulga aja olin terve päeva "peidus" :) - ametlik versioon- koosolekul :)

Mul ei lähe vist kunagi meelest ära Termika kontsert Cafe Amigos ja Antslas... elu parimad kontsertid, aga need ei kordu kahjuks enam ... vist... Kahtlane on ka see, et trennis (Pärnus!!!) sain kokku ühe kutiga, kes ka Sisekaitseakadeemias käis... kusjuures mõned päevad tagasi ma avastasin, et ta töötab Pärnus (Päästeametis, mis on loogiline), kuna ma otsisin Päästeameti kodukalt infot, et tuleohutusjuhendit koostada....

"Arvan, et sa tunned mind vist veidi liiga vähe,
minu üle kohut mõista sa ei saa,
natukene pelgan kuid ma siiski lähen,
kord me kohtume võib-olla seal, kus lõpeb maa..."

"kord oli päkapikk kohal ja siis polnud maja.... ja siis oli maja kohal ja päkapikku polnud... ja siis oli päkapikk kohal ja maja polnud... ja siis ..."
Kas keegi mäletab, kuidas see multikas lõppes?

Ooperifantoom


Ma sain täna maailma parima telefonikõne! Ja selle tulemuseks on, et MINA LÄHEN KAAAA LAUPÄEVAL OOPERIFANTOOMI VAATAMA!!!

pühapäev, november 11, 2007

Hingedepäevast Künnapas

Kuna täna-homme peaks saama peale tehtud ring nendest inimestest, kes peaksid seda isiklikult kuulma, siis võin nüüd teemast ka blogida.

Nimelt 2.novembrist alates on minu ja Timo abielu ametlikult lahutatud ja mina kannan jällegi perekonnanime Künnapas.

Olen linna pealt kuulnud põhjuste kohta juba väga mitmeid versioone. Ja seda tõesti sellise ringiga, mis on ikka väga-väga mitu inimest läbi käinud. Sellegi poolest ei näe ma mingit vajadust hakata midagi ümber lükkama või pikemalt seletama, eriti kui minu käest otse ei küsita.

Samuti leppisime kohe kokku, et kuna tegemist on meie kahe eraeluga, mille senisest kulgemisest keegi ju PÄRIS tõtt ei tea, seega pole vaja ka selle lõppemise põhjuseid täpselt teada. Eriti kuna selle põhjendamiseks tuleks hakata pihta "ammustest aegadest", mille kohta enamusel on siiani välispildist kujunenud arvamus.

Ka igasuguste muude teemadega ajab mind alati kõige rohkem närvi see, kui inimesed sinu asju seljataga arutavad, ise täpselt teadmata, et mis toimub. Seega- kui TEGELIKULT on vastust vaja, siis küsi! Kui tahad niisama oma aega sisustada minu asjade arutamisega, siis ... lase käia, ma ei saa (ja ei taha) kedagi keelata.

Viimased paar kuud on enamus mu jõust läinud teistele inimestele asjade seletamiseks. Ma usun, et see lahutus tuli enamusele üllatusena ja seda keerulisem on olnud olulistele inimestele seda kõike kergeks teha... Õnneks on olnud ikka mõned inimesed ka teistpidi olemas ehk sellised, keda mina ei pea toetama selle "üllatuse" seedimisel, vaid kes on minu jaoks olemas.
Kusjuures fakt on see, et kristlastele on lahutust hulga lihtsam seletada, kui mittekristlastele. Eriti kuna mittekristlaste põhiline väide on, et "aga Piiblis on ju kirjas, et ei tohi lahutada!" Aga kui proovida nendega siis ka edasi kristlikult asja arutada (eriti kuna jutt ju algas Piiblit kasutades), siis ei jõua eriti kaugemale, kuna sellega lõppeb targutaja soov kristlikke põhimõtteid arutada. Ja see ongi see, miks hetkel (mõned konkreetsed) rootslased on minu jaoks kohe ERITI olulised. Ei miskit muud huvitavat ;)

Igas halvas (ja ka heas) asjas on oluline ÕPPETUND, mis sa sellest saad! Mina olen nii selle viimase paari aastaga, kui viimaste actionit täis kuudega õppinud väga palju.

Fakt on aga see, et iga suhe (abielu) põhineb tööl, pole olemas midagi ideaalset. Kui aga tööd ei tehta, siis ei jätku ka suhet kauaks. Ja nii jääb see alatiseks olema.

Samas on asju mida ei saa muuta. Tuleviku mõttes olen enda jaoks teinud mitmed järeldused, ilma milleta mina pole valmis oma elu elama. Ehk siis:
- mõne asja suhtes tuleb suhte puhul teha järelandmisi;
- mõne asja puhul saad loota, et see aja jooksul muutub või paraneb;
- mõni asi peab olemas olema KOHE, sest seda pole võimalik õppida, muuta, parandada....
Vot just nende viimase rea asjade puhul olen päris pikalt iseenast petnud...aga nüüdseks olen õppinud.

Vastus ühele enimlevinud "müüdile": Ei, keegi nende seast ei ole ei minu "tulevikuplaan" ega "silmarõõm", sest nüüd vahelduseks keskendun ma sellele, et iseenda asjad joonde saada. Mingisse uude suhtesse sukeldumine oleks hetkel täiesti võimatu ja sellest saab iga loogiliselt mõtlev inimene ka aru. Kallistused on teretulnud! :)

Kindlasti on veel mõned inimesed, kellele ma olen paar vastust võlgu! Seega, kes tõesti hoolib ja midagi veel seoses meie lahutusega teada tahab, siis küsige otse. Küsimine on alati lubatud, vastamine vastavalt võimalusele :)

Ja need, kes tahavad niisama pläkutada... rääkige omavahel ja leppige siis kokku, et keegi mulle pärast ei räägi, sest ma ei viitsi igavlevate "külamooride" väljamõeldistele oma aega raisata.

Tegelikult olen ma praeguseks kohutavalt väsinud nendest viimasest 2,5 kuust... täna tekkis tunne, nagu oleks jälle aasta 2001... november- detsember 2001... aga tegelikult õnneks ei ole ju ...

Ja kui nüüd lubate, siis võtaksin ka endale hetke aega, et toimunu üle korraks järele mõelda ja tulevikku planeerida, selle asemel et kogu aeg kõigile kõike seletada. Muidu varsti võib olla liiga hilja...
Seega kui sul on mure, mis homseks on mõttetu ja sa ise ka tead seda, siis sry, aga praegusel ajal ma ei viitsi seda kuulata, sest kui sa ise asju tõsiselt ei võta, siis mind ka ei huvita. See aga ei tähenda, et mind praegu kellegi jaoks olemas ei oleks... ikka olen.. aga mitte igasuguste mõttetuste jaoks.

neljapäev, november 08, 2007

Beauty sleep ;)

Hoopis teine tunne! Ma olen nüüd mitu tundi maganud ja päris mõnus on olla!

Üldiselt on väga keeruline nädal olnud...
Esiteks nädal aega puhkust ja seejärel tagasi tööl= palju tegemisi! Ülimalt meeldiv tunne on seda kõike nautida! :) Jälle!

Teiseks on keeruline olnud, sest ma olen ikka veel TÄIESTI õnnetu, et mind jälle üksinda siia Eestisse jäeti... nuuks... oleks ka tahtnud lennukile minna ja ära lennata... Õnneks on aga arusaam asjadest muutunud nii palju, et tean, et kusagil pole roosa-manna , pilt on reaalsem, aga sellegi poolest ahvatlev.
Patrickult sain mõnusa väljendi: happy-clappy ja nüüd kohe on kohutavalt palju võimalusi tekkinud selle sõnapaari kasutamiseks!

Ja ma mäletan, kuidas ma alati Pirital laevu vaatasin... kuni lõpuks olingi ühe peal ;) Juhtub.... parimatelgi... mis siis minust veel rääkida :P

Kolmandaks.... inimesed on erinevad... ja tulevad erinevatest kodudest ... erinevate taustadega... "Inimesi tuleb mõista, enne kui neid hukka mõista..." Aga mõnikord ei viitsi enam mõista inimesi.

Aga kui ma nüüd kohe poodi ei lähe, siis läheb Lotta homme maale ilma toiduta.... ja tema on üks väheseid nunnusid, kelle eest ma tõesti pean hoolitsema :) Ma ostsin talle kammi ka ja ükspäev kammisime... aga lõpuks mina olin karvane ja tema ikka ka veel...

pühapäev, november 04, 2007

Kaks miinust

Ma võin oma puhkuseaegsele tegevusele anda kaks miinust:
- magamine
-sportimine

Ehk siis nendega pole ma selle nädala jooksul jõudnud sugugi tegeleda. Aga nüüd annan VÄIKSEGI panuse neist esimesse ehk lähen magama.

Teist punkti olen aga veel rohkem miinusesse ajanud hiljuti Rootsist saadud šokolaadiga (ehk siis selle eduka hävitamisega).

Aga no järgmisest nädalast alates on sport jälle plaanis!

p.s. laagris mängisime võrku!

reede, november 02, 2007

Hingedepäev

Täna surnuaias jalutades sain aru, et tegelt on kummaliselt kaua maa must olnud. Tegelikult on tihti sel ajal juba lumi täiesti maas.

Kuid surnuaias ringi vaadates oli mul hea meel, et lund pole. Selle võrra ilusam oli tumedal taustal kõiki neid küünlatulesid vaadata, mis tähendasid, et kõigi nende lahkunute jaoks on olemas keegi, kes neid meeles peab.

Peale selle sain aru, et meie suguvõsal on mitu hauaplatsi surnuaia erinevatel "ääremaadel", kuna nende haudade ümber oli täielik pimedus. Asustamata maa? :)

Kusjuures millegi pärast polnud üksinda pimedas surnuaias üldse jube ringi käia...

neljapäev, november 01, 2007

Tuhat krooni! = õnnetu shoppaja!

Tuhat krooni võib inimese ikka väga õnnetuks teha!

Nimelt kui olin Marcuse lennujaama ära viinud, siis suundusin Tallinna Kaubamajja, et ära kulutada 1000-kroonine kinkekaart, mille olin märtsis sünnipäevaks saanud!

Enam keerulisemat ülesannet ei ole! Ma käisin mööda poode ja proovisin riideid selga nagu hunnik õnnetust! Mulle ei meeldinud miski, kuigi oli täiesti vahvaid asju... sellegi poolest ei tahtnud nagu midagi omistada. Lõpuks hakkas mulle tunduma, et parkimise eest pean varsti rohkem raha maksma, kui mu kinkekaart väärt on.

Eelnevaid sündmusi arvestades tegin järelduse, et täna pole shoppamiseks hea päev ja lähen koju. Korraks astusin siiski sisse ka kosmeetika jms poodi. Esimesel riiulil nägin kirja, mis aastate tagant seoses ühe kalli inimesega meeles.

Hmmm, neil on samast sarjast ka naiste lõhn! Ja see on veel väga hea! Ja maksab täpselt 999.-! Sobib!

Nii saigi mu kinkekaart sentimentaalse väärtusega lõhnale kulutatud. Kuna partnerkaardiga sai allahindlust ka mingi %, siis sain veel 2 pakki juuksekumme ka osta, mida mul väga vaja oligi!

Shoppamise puhul olen harjunud, et kui mul on VAJA raha kulutada, siis see teeb mind õnnetuks, sest ma ei viitsi sellega sugugi süstemaatiliselt tegeleda. Ma tahan niisama jalutada ja kui midagi meeldib, siis alles osta. Minu planeeritud shoppamised lõppevadki tavaliselt nii, nagu täna- hulk aega sihitut ekslemist ja edukas ost viimasest poest, kuhu "igaks juhuks" sisse astusin! :)

Täiesti õnnetu !

Ma olen kohe täiesti õnnetu praegu! Vähe sellest, et laager on lõppenud, nüüd on Marcus ka läinud. Nuuks....

Viimased 5-6 päeva on olnud täiesti fantastilised ja hoopis teistsugused, kui enamus ülejäänud päevi. Nii hea oli üle hulga aja jälle rääkida pikalt ja vabalt kõigest ja kõigist, ilma et peaks mõtlema, kuidas oma mõtteid ilmalikult väljendada ning ilma, et peaks kartma, et räägitu sulle kuidagi valest kohast ja valel ajal tagasi tuleb...

Bussisõidu lugu... et keegi ei tea, kuhu buss sõidab... mäletate? Laagrilapsed kindlasti teavad. Minu buss sõitis kõik need kuud laagri poole. See oli suur eesmärk ja miski, mida oodata. Ja nüüd on tehtud! See on hea, kuna kõik läks hästi. Samas on aga tühi tunne, sest... mis edasi? Muidugi leppisime kokku, et igasugu asju hakkab toimuma, kuid sellegi poolest on hetkel nagu väike tühimik, selline koht, kus veel ei tea, et kuhu edasi.

Mitmed asjad olen selle viimase nädalaga hulga selgemaks saanud. Just selles suhtes, et kuhu poole ise peaks edasi liikuma.

Püüan veel võtta aega, et viimase nädala sündmustele mõelda, sest... praegune aeg on oluline... just suuna valimise suhtes :)